Eesti elu maal: kolm P-d

Head omavalitsusjuhid, elu väljaspool Tallinna iseloomustavad märksõnad on meedias täna kolm suurt P- d: Pedagoogide palk, Pangaautomaadid, Päästekomandod. Tegelikult on P-sid rohkemgi. Ka Poed kaovad ja Postkontorid suletakse. Nii ei maksa kellelgi meist solvuda, kui maal öeldaksegi juba pikalt keerutamata: „Elu on täitsa P-s."

Olgu rahvaloendus kuitahes kallis või elektrooniline - inimesed lahkuvad ja lapsi on üha vähem. Enamik neist ei otsi paremaid jahimaid, nagu meedias sageli seletatakse. Ei. Nad otsivad kohta, kus ellu jääda ja kus ehitada uus elu oma peredele. Tallinn ainsana kasvab ja teeb mis suudab, aga meiegi oleme siiski ainult üks omavalitsus.

Eesti maa taandareng on meie pikaaegse riikliku halduspoliitika otsene tagajärg.

See ei ole enam parteiline küsimus.

Ega ole ka opositsiooni-valitsuskoalitsiooni tavapärane vägikaikavedu. Kuigi kõige selgemalt on neist probleemidest avalikult räägitud keskerakondliku Tallinna algatatud omavalitsusfoorumitel. See on parteideülene, terve Eesti küsimus. See on riikluse küsimus.

Kõige rohkem vastanduvadki omavalitsuste ja istuva Vabariigi Valitsuse seisukohad.

Omavalitsustegelased saavad oma parteilisest kuuluvusest sõltumata üsna ühtmoodi aru.

Koolidesse ei võeta meil ju õpilasi veel parteilise kuuluvuse alusel, kuigi koolidirektorid on parteides üsna sageli.

Pangaautomaadist võtavad raha kõikide parteide valijad, kuigi mõne partei valijatel on sinna rohkem asja kui teistel.

Päästekomando lähedust vajavad kõikide parteide valijad, oma elu hindavad võrdselt kõrgelt kõikide parteide valijad. Maapoed ja postkontorid maal pole opositsiooni ega koalitsiooni, vaid terve Eesti eluks vajalikud asjad.

Meile öeldakse,

et paneme suurema osa gümnaasiume kinni, ja siis jagub pedagoogidele palka. Seejuures püüab valitsus süüdi lavastada omavalitsusi, kes justkui ei taha õpetajate palku tõsta. Me ei lepi sellega. Me toetame pedagoogide võitlust palkade tõstmiseks ja kavatseme streikida koos pedagoogidega selle nõudmise täitmiseks valitsuse poolt!

Meile öeldakse, et riik ei saa pangaga midagi peale hakata, kui pank tahab oma rahamasinad kokku korjata. Kapitalism olevatki selline. No tule taevas appi!

Mitmed omavalitsused on ju viimase häda sunnil jõudnud iseseisvalt rahvusvahelise suurpangaga kokkuleppele. Jah, nad on olnud sunnitud selle eest maksma. Ja Eesti riik, kes seal pangas hoiab sedasama raha, mida sealt automaadist ju käiaksegi välja võtmas, tõstab käed üles ja kuulutab, et ei saa midagi parata!

Kui sularahas pensionite kojukanne riigi kulul lõpetati ja selle eest tuli hakata igaühel pangale ränka teenustasu maksma, siis teatas pensioniraha sinna panka pumbanud riik, et pangaautomaadid on ju igal pool olemas.

Kui praegusele valitsusele ei sobi kriitilise probleemi strateegiliseks lahenduseks luua riigi oma kommertspank, siis võib valitsus pensionite ja kogu muu vajaliku sularaha väljavõtmise korraldada ju näiteks Eesti Posti kontorite kaudu. Siis kaoks see nutulaul, et postkontoritel pole piisavalt ülesandeid... Ja loomulikult tuleb valitsusel esimese asjana taastada pensionite kojukanne kõikidele seda soovijatele riigi poolt, tasuta.

Praeguses sulgemisvoorus

pannakse kinni üheksa päästekomandot. Siseminister lausa särab, telekaamerate ees seletades, et selle tulemusena kogu Eestis päästevõimekus hoopis suureneb. Samal ajal peavad kärpešokis näost hallid päästeülemad avalikkust veenma, et suuremas osas Eestis on tagasi priitahtlike pritsimeeste päevad. Kõik olevat suurepärane, kuid siiski mitte lootusetu!

Praegu valitsuse silmis on haldusreformi eesmärgiks legitimeerida riigi lahkumine maalt. Ainult et selleks soovitakse kohalike rahvaesindajate heakskiitu.

Omavalitsuste eesmärk on aga teine - meie tahame, et maal elu jätkuks. Et ükski pedagoog ei peaks sealt lahkuma, ja et neid tuleks sinna juurdegi. Meie tahame, et päästekomandosid ei jääks maal vähemaks, vaid neid tuleks juurdegi. Meie tahame, et pangaautomaadid maalt ei kaoks, vaid neid tuleks juurde. Me taotleme, et poed ja postkontorid maalt ei kaoks, vaid et neil oleks rohkem teenuseid ja kliente.

Omavalitsuste tasandil

hakkab haldusreformi arutelu juba kuju võtma. Selle platvormi ühiseks esitamiseks toimub juba märtsi lõpul omavalitsuste kongress, mis on omavalitsusfoorumi, Linnade Liidu ja Maaomavalitsuste Liidu kõige esinduslikum kogunemine pärast 1990. aasta 2. veebruari kõikide tasandite rahvasaadikute koosolekut Linnahallis.

Siis oli laual deklaratsioon Eesti riiklikust iseseisvusest. Ligi 3500 rahva poolt seaduslikult valitud esindajat väljendasid oma selget ja otsustavat tahet, mille vastu oli ainult vähem kui sadakond saalist demonstratiivselt lahkunud impeeriumimeelset saadikut. Kõigis demokraatlikes riikides oli selgelt mõistetav poliitiline signaal selline rahvaesindajate deklaratsioon, mille vastuvõtmist võrdles hilisem õiguskantsler professor Eerik-Juhan Truuväli sisuliselt rahvahääletusega.

Eestis on ka nüüd aeg küps

rahvaesindajate poolt Eesti riigi ja rahva seisukohalt kriitilise tähtsusega seisukohtade kuulutamiseks ja kehtestamiseks.

Usun, et omavalitsused võivad kongressil kinnitada ühise platvormi Eesti valitsemise maakondlikust tasandist ehk maaomavalitsuste loomisest. Samuti piiritleme Vabariigi Valitsuse kohustused teenuste finantseerimisel ja omavalitsuste iseseisva tulubaasi kujundamisest. Ja viimane aeg on panna paika ka omavalitsuste positsioonid Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi raha jagamisega seoses.

Omavalitsused on liiga kaua oodanud ja võib-olla isegi lootnud, et Vabariigi Valitsus lahendab need probleemid kohaliku rahva ja terve Eesti huvidest lähtudes.

Tänaseks on selge,

et Eesti praeguse valitsuse jaoks on lahenduseks elu kadumine maalt. Pole inimest - pole omavalitsust - pole probleemi. Omavalitsused sellega ei lepi. Me ei kavatse Eesti maad ja rahvast niisama minna lasta.

[fotoallkirjad]

Esines Ilves.

Esines Rüütel.

Kogunesid linnad-valla.

Jaga |