Oma kodus võõras – "Postimehest" ja Jaak Kaljust

(Samanimeline, tundub et ülihästi informeeritud kirjutaja naelutas samu teisitimõtlejaid ja nende Nõukogude-vastaseid aktsioone salvavate hinnangute abil "häbiposti" ka 21. märtsi 1984. a ajalehes Kodumaa.)

1984. aasta 12. septembri Edasis võis toosama Jaak Kalju eriti parastavalt kuulutada (seda tõendab teate silmahakkav paigutus esiküljel), et aprilli keskel oli ENSV Ülemkohus lõpuks mõistnud 45-aastasele tartlasele Enn Tartole kümneaastase vabadusekaotuse Nõukogude-vastase agitatsiooni ja propaganda eest. Ühtlasi rõhutatakse, et kuna paha Tarto mõisteti nõukogudevastase tegevuse eest süüdi juba kolmandat korda, tunnistas kohus ta eriti ohtlikuks retsidivistiks ning määras karistuse kandmise kohaks erirežiimiga paranduslike tööde koloonia koos järgneva asumisele saatmisega viieks aastaks.

Selline oli tollane ametlik ühiskonnakäsitus, mida Jaak Kalju põhjalikult põhjendas ja igatipidi õigustas, võttes Tarto ja tema kaaslaste saaga kokku nii: "Jääb üle lõpetada käibetõega: ideoloogiatöös ei ole ebaolulist, teisejärgulist, pisiasju. Niisamuti pole kedagi, keda ideoloogiavõitlus ei puudutaks. [---] Enn Tarto grupp kujutles end maailma kujundajate ja mõjutajate rolli, milles nad paraku väga abitud välja nägid. Tegelikult oli see grupike Lääne eriteenistuste kihutustöö kõige tänuväärsem objekt - kõige vastuvõtlikum, kõige kodu(maa)vaenulikum."

Jaak Kalju iseloomustas süüdimõistetuid nii: "Käputäiel "inimõiguste eest võitlejail" polnud sidemeid ei töölistega, keda nad sootuks pelgasid, ega ka intelligentsiga, keda pigem põlgasid." Nende süüd - ENSV kohta teadete saatmist Läände, Eesti Rahvusnõukogu tegelastele, kes vahendasid seda infot Ameerika Häälde ja Vabadusraadiosse ning kellelt oodati tasuks nii moraalset kui ka materiaalset toetust - ei pea Jaak Kalju mõttekaks tsiteeridagi, leides vaid: "Iseloomulikud on read: "Rahvuslipud lehvivad üle kogu Eesti Soome lahest Läti piirini. Sini-must-valge Eesti rahvuslipu heiskamine on muutunud igapäevaseks asjaks. Seintele ja lumele on kirjutatud hulgaliselt hüüdlauseid." Jäägu nende hõisete väljanaerjaiks taas Eesti elanike endi kogemus."

Ajastud muutuvad, Jaak Kalju jääb

Eelmise (16.02.2011) Kesknädala artiklis "Savisaare vastaste usaldusväärtusest" (autor Karl Lust) osutatakse sellele persoonile üpris otsesõnu: "Mida tähendab sõna „mõjuagent"? [---] Siinkohal meenuvad PM [Postimehe] eelkäija „Edasi" laimavad ja sageli põhjalikud artiklid poliitilistest süüdimõistetutest. Jäägu ütlemata ajakirjaniku nimi, keda KGB neile protsessidele usaldas lasta ning kes selle ajalehe juures praegugi töötab. Salateenistuste usaldus väljaande suhtes püsib. Nüüd naudib ta Eestis monopoli Wikileaks'i dokumentidele ja nende tõlgendamisele."

Kas olla Lustiga solidaarne ja jättagi selle salapärase ajakirjaniku nimi siinkohal välja ütlemata? Ja arvestamata Lusti teravat võrdlust praeguse Postimehe kohta? Lust: "Omaaegsest usaldusväärsest ja üldiselt väga inimsõbralikust linnalehest on saanud julm, ebainimlikkust propageeriv parteileht, mis kuulub väliskapitalile. Oma vaimult sarnaneb ta leninliku „Pravdaga"; eetilise tõe ja tõelikkuse kohta on vene keeles hoopis teine sõna:  istina."

Aga need, kes ei suuda Jaak Kaljule andestada rohkem kui veerand sajandit tagasi kirjapandut, ei taha ega suuda rahulikult pealt vaadata. Nii tuligi Kesknädala toimetusse n-ö grupp seltsimehi, kaasas ligi veerand sajandit vanade lehelugude koopiad, mille abil tõestada oma hinnangut praeguse Postimehe kohta.

Paar aastat hiljem, 17. oktoobril 1987 kirjutas Edasi rubriigis "Viseerimata veerud" Mart Kadastik mõndagi, mis tänagi aktuaalne: "Tahaks selgemalt väljendada ajakirjanike endi suhtumist ümbritsevasse. Praegu, mil ärganud on kõiksugu kirjasaatjad, näikse ajakirjanikud ise olevat tõmbunud tagaplaanile ning piirdunud ühiskonnas ringlevate suuniste, seletuste, sajatuste jms vahendamisega. [---] Kas toimetusetöötajal saab üldse olla oma seisukohta? Me oleme ju ametisse kutsutud mitte oma isiklike, vaid ühiskonna häälte kandmiseks. Meie, ajakirjanikud, oleme partei peamine relv.  ("Relva" asemel soovitaksin küll kasutada mõnd rahumeelsemat sõna: relvadega seostub eelkõige võitlus vaenlase vastu, meie parteiline ajakirjandus on aga ilmselt suunatud omadele.) Miks see relv siis ikka on nii tagasihoidlikuks jäänud?"

Kurb on olla võõras, ilma austuse ja toetuseta ka oma kodus - nii võttis ammustel aegadel olukorra kokku Jaak Kalju. Mida võiks ta täna arvata?

Kas nõnda ollaksegi ka oma kodus võõras?

KESKNÄDAL

[fotol]  Tartus "Postimehe" (vahepeal "Edasi") toimetuse kõrval kõrgub Konstantin Pätsi algatusel 1935. aastal  poliitilistel põhjustel ametist kõrvaldatud peatoimetaja, Rahvusliku Keskerakonna juhi Jaan Tõnissoni (1868-1941?) ausammas.

Jaga |