Tiku ja Taku juhivad riiki

Kohanemisvõime ja ugrimugri jonnakus koos terve talupojamõistusega aitasid läbi tormide, katkude ja näljahädade nii maalappi arendada kui ka rahvusena areneda.

Siiski suutsid võõrad jõud läbi sajandite järjepidevalt harvendada eestlaste eliiti, misjärel oleme 21. sajandil olukorras, kus juhtideks pääsevad mõttetud molkused, kes oskavad küll trügida ja intrigeerida, kuid kelle puhul orjageen istub nii tugevalt veres, et kui võimujanu rahuldatud, siis hakatakse esimese asjana rahvale trääsa näitama ning endast suuremate ja võimsamate ees pugema ning lipitsema – püüdlikult kõike ellu rakendama, mis välismaised nõuandjad soovitavad. Ilma et üldse mõeldaks, kas need nõuanded on siin rakendatavad või mis tulemust nad meie geopoliitilist ja rahvuslikku kooslust arvestades tulevikus toovad.

Toompeal puudub täna see talupojatarkus, mis vanem Lembitust muinasaja lõpus eestlaste kroonimata kuninga tegi. Küll aga leidub võimu mäel küllaga matslikkust, madalaid kirgi ja orjalikku väiklust. Sellise valiku aga tegid valija eest paljuski erakondade tagatoad ja patsiga poisid. Demokraatia Eesti moodi.

Jumalast, usust ja rahvusest

Jaanipäeva paiku jäi silma ühe siin elava prantslase arvamus, et jaanipidu koos üle lõkke hüppamisega on ikka üks paganate komme. Ütlen ausalt, mulle meeldib pagan olla! Kuid olen samas ka eurooplane ja näiteks USA vallutus- ning luurepoliitika teiste maailma riikide suhtes on mulle – nagu igale normaalsele eurooplasele – lihtsalt vastuvõetamatu.

Ka on mulle täiesti arusaamatu, mis hübriidriiki me kaasajal siia Läänemere idakaldale siis loome?

Ühelt poolt Euroopa Liidu liige, kuid paralleelselt ka USA tunnustamata osariik. Euroopa äärel asuv tupikriik, mille rängalt vananev rahvastik vaevleb vaesuse ja ajupesu käes ning millel puudub igasugune visioon, kuidas edasi minna.

Meil puudub usk! Ka mina ei usu, et praeguse Toompea materjaliga oleks siin võimalik midagi suuremat muuta.

Kui usk maisesse võimu puudub, ehk tuleks meil pöörduda Jumala poole?

Eestlaste suhe Jumalaga on pisut pingeline, sest ega sunniviisiliselt armsaks ei saa. Tule ja mõõgaga meile seda Jumalat sajandeid tagasi toodi, ähvarduste saatel meie paganatest esiisasid ristiti. Üllaste ordumeeste ja Taani kuninga sõjapealike arvates teistmoodi ei saanudki.

Must, ropp ja rumal oli see Liivimaa põhjaosas elav rahvas.

Ajaloost ja selle ümbertegemisest

Nüüdseks oleme orjalikult ja alandlikult ise oma ajaloo ümberkirjutamisega alustanud. Meie lapsed õpivad koolis mitte muistset vabadusvõitlust, vaid seda, kuidas Jüriöö ülestõusu ajal juhmid paganad hakkasid vastu üllastele euroopaliku kultuuri toojatele, sest nad lihtsalt ei saanud aru, kui heasoovlikud olid need suurte hobuste ja raudsete rüüdega jumalasõna toojad.

Eesti enda ajaloolased arutlevad täna tõsimeeli selle üle, kas üldse saab rääkida eesti rahvusest?! Sest kui ikka Läti Hendrik nägi saarlasi eestlastest eraldi seisvatena, siis peaksime ka meie selle käsitluse omaks võtma.

Ei taha! Ja minu arvates ka ei tohi. See, et varbolased sõdisid omal ajal koos taanlastega, samal ajal kui harjulased sõdisid taanlaste vastu – ei tähenda ometi, et harjulased ja varbolased oleksid eri rahvusest?

Loomkatsed elavate inimestega jätkuvad

Eesti ajaloolastega saab olla ühel meelel selles, et meie 700-aastase orjapõlve algus tähendas ristisõdade retoorika loovat täiendamist. Ehk siis – Liivimaa oli omamoodi laboratoorium ristisõdade ideoloogia täiendamiseks. Eks me oleme tänu oma väiksusele olnud laboratooriumiks kõikvõimalikele inimkatsetele ka 20. sajandil. Oleme ka praegu, sest nii Mart Laari omandireform kui Ansipi-Ligi nui-neljaks-tasakaalus-eelarve pole midagi muud kui inimkatsed.

Sest nii nagu alguses öeldud: orjarahva seast võrsunud eilsed orjad ja tänased orjapidajad ei tunne muret niivõrd oma rahva või rahvuse üle, kui selle üle, millisel positsioonil me riigina mingis subjektiivses edetabelis oleme; või mida arvab meist meie lääneliitlaste võimul olev establishment.

Oleme aastal 2015 vaid tinglikult iseseisev riik, sest meie eliidi peades ei ole kohta ei põhiseaduse vaimule ega omade hoidmisele väljaspool parteilist ringi. 

Eliidil puudub ka jumalakartlikkus või usk endasse. Seal on lihtsalt hirm oma ametikoha kaotamise pärast. Hirm oma partei opositsiooni kukkumise pärast. Kõik.

Nüri ori, kes juhib riiki, muudab ka riigi nüriks orjariigiks. Kuid seda loomulikult vaid juhul, kui ühiskonnas endas leidub piisaval hulgal samasuguse primitiivse ja egoistliku mõttelaadiga isendeid.

Hetkel näiteks katsetab USA meie peal seda, kui kaua talub suur vene karu enda koopa kõrval ööpäevaringselt klähvivat pisikest puudlit. Kui karul villand saab, siis pühitakse puudel maa pealt, jänkid aga õigustavad ennast sellega, et nad tahtsid ainult head. No umbes samamoodi, nagu nad tahtsid ainult head nii Vietnamis, Afganistanis, Iraagis ja Liibüas. Puhas poliittehnoloogia, mis sõnades kaetakse demokraatia glasuuriga.

Juba ristisõdijad seisid omal ajal dilemma ees, kuidas õigustada enda tungimist Läänemere idakaldale. Ei rünnanud siinsed paganad kristlasi, ei olnud siin mingeid pühasid reliikviaid, mida kaitsta.

Kuid peale ala nimetamist Maarjamaaks ja esimeste sakraalehitiste püstitamist oli edasine juba puhas poliittehnoloogia. Demokraatia toomise asemel tuldi siis tooma usku ja Jumalat – õiget Jumalat.

Eesti ajaloolastelt võiks ajaloo demokratiseerimise ja kaasaja kaanonitega kooskõlla viimiseks järgmisena oodata, et nad paneksid kahtluse alla Paul Ariste teooria soome-ugri rahvustest ja meie ühisest algkodust maride, mordvalaste, komide ja neenetsitega. Vaadates kaardilt soome-ugri asuala, siis on see ikka äärmiselt muljetavaldav territoorium. Ka Vladimir Putin on muide meie kauge sugulane – vepslane.

Venemaa tipptegijatest on soome-ugrilased näiteks ka Moskva linnapea Sergei Sobjanin ja Riigiduuma spiiker Valentina Matvijenko. Kuid kuhu see kõlbab, et korralikel eestlastel on sellised hõimukaaslased! Tuleb ajalugu ümber kirjutada! Nii nagu Mart Laar seda usinalt on juba aastaid teinud.

 Ärkamisaeg, usk endasse ja tublid Lõuna-Eesti noored

Sotsiaalset mälu on võimalik muuta paari inimpõlve jooksul. „Kalevipoja” eestikeelne väljaanne ilmus aastal 1862, „Eesti rahva ennemuistsed jutud” aastal 1866. Kaks aastat hiljem pidas Carl Robert Jakobson Vanemuise seltsis oma esimese isamaakõne „Eesti rahva valguse-, pimeduse-, ja koiduaeg”.

1878. aasta märtsis ilmus Jakobsoni „Sakala” esimene number, peale mida lähevad omavahel kaklema  Hurt ja Jakobson. Hurt nimelt leiab, et rahvuse edenemiseks on kõige olulisem vaimu, keele ja hariduse arendamine. Jakobsoni jaoks on aga prioriteediks majandusliku ja poliitilise pöörde saavutamine. Aitab sellest sakslaste laiutamisest küll!

Rüütelkond esitas seepeale siseministrile kaebekirja, juhtides tähelepanu eestlaste kirjasõna ohtlikkusele valitseva kildkonna suhtes. See oli aeg, kus eestlased ja venelased lõid koalitsioone sakslaste vastu. Seda tegi küll edumeelsem osa neist, sest eks oli ka kadakasakslus ju kõvasti juurdunud.

1905 põletatakse Eestimaal maha umbes 120 mõisat. Aasta hiljem valib Tallinn endale esimese eestlasest linnapea – insener Voldemar Lenderi.

Aastatel 1906–1914 kogub hoogu väljaränne, mille käigus 20 000 eestlast suunduvad vabatahtlikult elama Siberisse ja Kaug-Itta. Mõisnikud ägavad samal ajal tööjõupuuduse käes ja hakkavad omakorda Venemaalt sulaseid sisse tooma. Paralleel tänapäevaga täitsa olemas!

Aastal 1909 on Eestis 125 pastorit, neist 105 on sakslased. Sakslaste haare eestlaste üle on ka Vene impeeriumi tingimustes ikka veel tugev, kuid nõrgeneb tänu Vene seadusandlusele üha enam.

Aastaks 1915 on Eestimaa kubermangus päriseks ostetud 23 200 talu. Eestlased on üle võtnud 50 rüütlimõisat. Läänemerel purjetab 380 eestlastele kuuluvat laeva. Tsaari-Venemaa kümnest suurimast purjekast kuulub Eesti laevaomanikele koguni seitse alust.

Võimas! Seda kõike vaatamata süvenevale venestamisele ja teisalt oma peaaegu absoluutsest võimust talupoegade üle kinni hoidvatele saksa mõisnikele..

See tähendab, et rahvusena olime me sada aastat tagasi oma sõiduvees. Eesti soost üliõpilaste arv ületas enne revolutsiooni 1000 piiri, kusjuures valdav osa eestlastest tudengeid olid pärit Lõuna-Eestist.

Isiklikult tundub mulle ka täna, et tublim osa eestlastest on just Lõuna-Eesti ja Saaremaa elanikud. See on subjektiivne arvamus ja palun seda võtta reservatsiooniga! Kuid eestlus elab ka 21. sajandil tugevamalt just neis piirkondades kus muinasajalgi! Rahvusena ei jää me püsima mitte tänu linnale, vaid tänu maale!

Paraku on me iseseisev riik suutnud pealt paarikümne aastaga anda Eestimaa maapiirkondadele hoobi, mida võib võrrelda vaenlase rüüsteretkega hilisel keskajal. Vahe vaid selles, et Eesti vabariik ei tapa otseselt oma kodanikke, kuid kuna riigi tegevus on suunatud ainult võimulolijate heaolu kindlustamiseks ning pokazuhhale, siis käärib järjekindel hääbumine.

Väljapääs – erakorralised valimised või revolutsioon

Esimene ärkamisaeg oli pikk protsess ja mõjutas rahvast tugevalt. Eesmärk oli saada rikkaks vaimult ja luua hea keskkond pisikeste eestlaste ilmaletulekuks.

Kui võõrvõimud poleks meid läbi sajandite nii halastamatult rappinud, siis küündiks ka meie rahvaarv viie miljonini nagu soomlastel. Meid on paraku vähem kui miljon.

Eesti Vabariik on ellu kutsutud mitte selleks, et võõrastele meeldida ja käituda nagu pärisori. Eesti Vabariik on ellu kutsutud selleks, et säilitada eesti kultuur ja keel ning tagada rahvuse säilimine.

Ei pedeseadus, nõrgemate kaasmaalaste jalge alla tallamine ega murjanitele mõnusa äraolemise tagamine – mitte ükski meie valitsuse ja presidendi viimase aja „vägitegudest“ ei lähe kokku põhiseaduse mõttega.

Toomas Hendrik Ilves oli presidendiks saades eestlastele võõras mees. Rääkis eesti keelt nagu Johannes Käbin ja suhtus lihtsatesse eestlastesse nagu Karl Vaino. Viimasel seltsimehel tuli eesti rahva ärgates kohvrid kiirkorras kokku pakkida ja Moskvasse pageda. Seda eelkõige sellepärast, et toonases nõukaaegses võimuladvikus oli piisavalt eestimeelseid ja teovõimsaid mehi, kes suutsid rahva meelsuse enda taha koguda ning tagasid Eesti veretu iseseisvumise.

 Rahulolematu suvi

Suvi 2015 lõhnab iseäralikult. Õhus on paksult rahuolematust. Ning see ei kanaliseeru enam vaiksesse loobumisse või kohvrite pakkimisse.

Käisin Toompeal viimasel EKRE miitingul murjanite impordi vastu ja olin ülimalt üllatunud, kui intelligentne ja särasilmne ning ehedalt eestimeelne oli see rahvamass seal vene kiriku ja Toompea lossi vahel. Ilma igasuguse delfiliku värdsõnastikuta arutlesid võõrad inimesed omavahel kainelt ja asjalikult lõhkist suhet, mis meil täna oma riigiga on.

Väidan, et kui president Tiku ja peaminister Taku jätkavad senises võtmes, siis ootavad meid ees kas erakorralised valimised või teise variandina veelkordne ärkamisaeg. Me ju suudame.

Suurem osa eestlastest, see normaalsem ja mõtlevam osa, kes ei sõltu parteide või avaliku teenistuse toiduahelast, soovib koheselt sisulisi muutusi siin riigis. Õhus on revolutsiooniline situatsioon.

ESILETÕSTE 1: Tänu oma väiksusele oleme olnud laboratooriumiks kõikvõimalikele inimkatsetele ka 20. sajandil. Oleme ka praegu, sest nii Mart Laari omandireform kui Ansipi-Ligi nui-neljaks-tasakaalus-eelarve pole midagi muud kui inimkatsed.

ESTILETÕSTE 2: Nüri ori, kes juhib riiki, muudab ka riigi nüriks orjariigiks.

ESILETÕSTE 3: Toomas Hendrik Ilves oli presidendiks saades eestlastele võõras mees. Rääkis eesti keelt nagu Johannes Käbin ja suhtus lihtsatesse eestlastesse nagu Karl Vaino.

Fotol:

STENBOCK KÕRGUB RAHVA KOHAL: Mõnikord on tunne, et mõisate ajal olid mõisad maarahvale rohkem avatud kui tänapäevaste valitsejate töökohad. Mis muidugi ei tähenda, et tahaks mõisaaegu tagasi. Pildil loo autor Jakko Väli Eesti valitsuse asukoha – Stenbocki maja taustal. Foto Urmi Reinde

Jaga |