Kuidas suhtuda Yana Toomisse?

Jah, tõepoolest, inimese loomus ja olemus avaldub eelkõige ekspromptsetes olukordades ja hetketes. Riigitelevisiooni saatejuht Katrin Viirpalu andis selle avaliku ja sündsusetu sildistusega enesehinnangu. Kui inimene, kodanik, saatejuht. Selline hinnang välistaks demokraatlikus riigis seesuguse persooni töötamise saatejuhina. Meil Eestis aga mitte. Vaevalt, et K. Viirpalu, tema leivaisad ja seebistatud televaatajad seda ajakirjanduseetika rasket rikkumist teadvustasidki. Keegi pole kusagil sellest küsimust tõstatanud, vabandusest rääkimata. Ja milleks? Kui meie riigi ametlik eetikakoodeks nõnda lubab ja käsibki.

Yana Toom ei ole küll mõneti enam tavainimene, keda võib lausa põhiseaduslikult pügada, mõnitada ja maalt välja ajada. Ta on opositsioonipoliitik, nüüd siis ka Euroopa Parlamendi saadik. Selle positsiooni on ta kätte võitnud südamliku inimesena ja ausa poliitikuna. Juurtelt on ta vististi venelanna, aga siinkirjutajast põliseestlasele pole see silma hakanud. Parim näide venelaste ja eestlaste lõimumisest, mida ametlikult ja silmakirjalikult nimetatakse integratsiooniks. Aga just sellepärast ongi ta meie „progressiivse avalikkuse“ põlualune. Küll on teda materdatud „harimatuse“ pärast. Küll selle eest, et ta on hakanud vene koolide üleöö ja ettevalmistamata eestistamisele vastu. (Kas selline „uutmine“ üldse ongi vajalik?) Tema pärispatuks peetakse aga ausat väljaütlemist, et praeguse poliitika jätkumisel on eestlane ja tema keel määratud kadumisele.

Vapper naine saavutas kohtuvõidu laimajate üle riigipoliitikute käepikenduses kapos. Võib kindel olla, et rünnakud eurosaadik Yana Toomi vastu jätkuvad. See pakub leiba ja reitinguid meie „isamaalistele“ poliitikutele ja nende ajakirjandusele. Võiks koguni arvata, et kui Yana Toomi poleks, tuleks ta välja mõtelda. On ju rahvas tüdinud lakkamatust tulistamisest Edgar Savisaare pihta. Vaja on uut sihtmärki. Seda enam, et selle vastu saab meie „edumeelne üldsus“ veelgi tõhusamalt välja valada oma veneviha.

Olen kahe käega Yana Toomi ja tema Europarlamendi liikmeks saamise poolt.

Esiteks. Nüüd on Y. Toomi näol lisaks eestlastele Europarlamendis esindatud ka eestivenelased, keda on 1/3 rahvastikust. Iga rahvas omab teatavasti võõrandamatuid inimõigusi, sealhulgas õigust esindatusele.

Teiseks. Seni on truualamlikud saadikud Eestit Euroopas esindanud kui fiktsiooni Estonian Republic. Millest midagi ei teata, kui – siis ehk Eesti venevihast. Millest midagi ei olene ja millest teada vast ei tahetagi. Eesti saadikuid on peibutanud, olgem ausad, sealt makstav raha.

Eesti saadikuil (saadikuil teistestki riikidest) pole seal võimalik midagi ära teha, sest praegune Euroopa Liit pole jätkusuutlik. Olles küllalt tüütu ja pealetükkiv (ning aus), on võimalik olukordi selgitada (sic!: EL-i lagundada). Eriti kui rääkida sellest, et Eesti pole mitte Euroopa musterlaps, vaid on murelaps. Rääkida ausalt sellest, mida meie tavainimene tunnetab ja teab, aga millest Euroopas on kuuldud juhtumisi või pole üldse kuuldud: Eesti elitaarsest „demokraatiast“, Euroopa sotsiaalharta valikulisest rakendusest, vaesusest, ebavõrdsetest elatus- ja abirahadest (pensionid, emapalk), e-valimistest jne jne.

Möönan, et eestlasel pole kombeks oma hädasid võõrale kurta. Aga kui me ise oma hädadega hakkama ei saa ja manipuleeritavatena (e-valimised!) „valime“ taas võimule hädade tekitajaid, siis äkki tulekski õiglust ja õigust kaugemalt otsida, pealegi kui paljud meie hädad ongi pärit kaugemalt?

Yana Toomist on saanud omamoodi maailmavaateline lakmuspaber: kes on väga erinevatel mõtlemistasanditel tema (maailmavaate) poolt või vastu? Mina olen tema poolt.

Õnne, edu ja kaitstust, Yana Toom!

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |