Iraanis on soovi korral diplomaatiale ruumi lahedalt

GWYNNE DYER,      10. mai 2006


USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt eelmisel kesknädalal ÜRO Julgeolekunõukogule esitatud resolutsiooniprojekt Iraani tuumaaktsioonide kohta on läbikukkumisele määratud. Esitades selle nn seitsmenda peatüki resolutsioonina (mis on rahvusvahelise õiguse järgi kohustuslik ning mille rakendamiseks võib kasutada sanktsioone ja isegi sõjalist jõudu) tagasid projekti autorid, et Venemaa ja Hiina panevad resolutsioonile vältimatult veto, sest kumbki pole sääraste äärmuslike meetmete vajalikkuses veendunud.

Resolutsiooniga põletatakse sillad edasiste läbirääkimiste teelt (tõsi, USA-l puudus niigi soov Iraaniga otse kõnelda). Washington rõhub üha tugevamalt Iraani vastu sõjalise aktsiooni korraldamisele. President Bush astub sama rada, mis Iraagi puhulgi – ÜRO Julgeolekunõukogu „tegutsemissuutmatuse" näitamine on lihtsalt vajalik eelmäng Iraani ründamiseks. See rünnak oleks sõjaliselt täiesti mõttetu, kuid Ameerika välispoliitika on endiselt neokonservatiivide käes.

Mitmed hoovad on Iraani käes

Isegi kui Iraanil oleks kavatsus tuumarelva luua, pole tal sellega kiire. USA relvastuskontrolli alam-riigisekretär Robert Joseph ütles märtsis, et USA luure arvates on Iraan „tuumarelva loomise võimest 5–10 aasta kaugusel". Iraani ründamine on ka Ameerika strateegidele õudusunenägu: endine Valge Maja terrorismivastase võitluse ülem Richard Clarke rõhutas möödunud kuul, et Clintoni ajalgi, 1990-ndate aastate lõpul, kaaluti Iraani pommitamist, kuid „pärast pikka debatti ei suutnud sõjaline tippjuhtkond ennustada, kuidas see võiks USA jaoks hästi lõppeda".
Isegi kui USA õhulöögid tapaksid palju Iraani tuumaspetsialiste (lisaks veel sadu lihtinimesi), suruks see Iraani tuumaprogrammi tagasi ikkagi vaid mõne aasta võrra. Maismaarünnak ei tule kõne allagi – USA armee võimalused on juba praegu ammendatud Iraagis. Iraan võib katkestada kogu Pärsia lahest väljuva naftavoo – tema pealvee- ja allveeraketid on piisavalt head, et peletada sealt USA merevägi.
Iraan võib viia maailma naftaturu hinnatõusu-pöörisesse ka pelgalt omaenese naftaeksporti katkestades. Samuti võib Iraan läita lõkke ka Lõuna-Iraagis, mobiliseerides sealseid shiiitidest usukaaslasi.

Alustati juba shahhiajal

Iraan ei taandu, nii nagu seda ei tee ka USA. Kokkupõrge on ilmselt veel mitme kuu kaugusel, kuid mõlemad riigid liiguvad selgelt kokkupõrkekursil. Seetõttu on ehk paras aeg siiski veelkord mõelda, milliste võimekuste saavutamist Iraan oma tuumaprogrammidega taotleb.
Iraani tuumarelvaprogrammiga alustas juba shahh, kuid ajatolla Homeini peatas selle pärast 1979. aasta revolutsiooni, sest massihävitusrelvad olevat „ebaislamlikud". Pole teada, millal täpselt programm taaskäivitati, kuid kindlasti ei pandud seda suurtel pööretel tööle enne 90-ndate aastate lõppu. Ilmselt tehti seda vastuseks Pakistani tuumerelvakatsetustele 1998. aastal. Kuigi Pakistan on selle praeguse rezhiimi ajal Iraanile turvaline naaber, siis ometi muretsevad shiiitidest iraanlased siiski sellepärast, et Pakistanis võivad ühel päeval võimule tulla sunniitidest ekstremistid, keda seal on ka juba praegu arvestataval hulgal ja isegi sõjaväes.

Samal arengupulgal on ka Rootsi

Kõigele vaatamata on Iraani tegevus tuumarelvastuse piiramise rahvusvahelise lepingu kohaselt seaduslik. Ja seda seni, kuni kõik tuumarelva loomise võimekuseni viivad sammud kattuvad tegevustega, mis on vajalikud riigi kontrolli all oleva rahuotstarbelise tuumaenergeetika arendamiseks – eriti selles, mis puudutab uraani rikastamist plutooniumi tootmiseks. Iraani peaeesmärk on saavutada võime Pakistani tuumarünnakut ära hoida, juhul kui seal peaks tuumapomm sattuma valedesse kätesse.
Iraan soovib praegu lihtsalt luua endale platvormi tuumarelvade loomiseks. Tahetakse jõuda tasemele, kus piirkonna strateegilise olukorra järsul muutumisel kuluks tegeliku tuumarelva loomiseks umbes kuus kuud.
Samasuguseid, „tuumaplatvormiga" riike on hulk teisigi, alustades Jaapanist ja Brasiiliast ning lõpetades Rootsi ja Lõuna-Aafrika Vabariigiga. See on täiesti legaalne positsioon. Arvestades, et Iraan elab Iisraeli, Ameerika, Venemaa ja India, aga ka Pakistani, tuumarelvade varjus, on täiesti mõistetav, miks Iraan omaenda tuumaplatvormi poole püüdleb.
Kui aga keegi ainult sooviks, on siin ilmselgelt ruumi diplomaatiliseks kokkuleppeks.

Gwynne Dyer on Londonis töötav vabakutseline ajakirjanik, kelle artikleid avaldavad 45 maa ajalehed.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)