Pension ei ole sotsiaalabi

TÕNU ANTON,      14. aprill 2004


Pensionide üle on palju vaieldud. Poliitikute suus jõuavad pensioniprobleemid aga ühte ja samasse punkti – raha pensionide maksmiseks on vähe ja sellepärast saagu pensionärid aru, pidagu vastu, katsugu piskuga kuidagi toime tulla.
Pensionärid aga ei ole rahul. Neile näib, et riik on pensionidega kitsi ja laristab raha mujal või laseb sulidel ja varastel riigi rahakotis karistamatult tegutseda.
Kusagil on ka tõde. Tõega kipub aga olema nii, et igaühe arvates ongi tema poolt väljaöeldu see kõige õigem tõde. Kas tõesti on nii, et raha tänastele pensionäridele suurema pensioni maksmiseks ei ole ja ei saagi olema. Nagu elus ikka, on seegi valikute küsimus.

Valikuid tehakse meie kõigi tarvis Toompeal. Kui seal ot-sustati pensionireformi küsi-must, siis sotside minister Eiki Nestor pani ette, et teeme kohustusliku kogumispensioni nii, et inimene maksab sellesse ise 2% palgast, riik maksab veel 4% liitunu palgast omalt poolt juurde. Riigipoolne osa võetakse aga makstava sotsiaalmaksu 20-protsendilisest pensioniosast. Nestori ettepanek on saanud tänaseks seaduse kuju ja kohustusliku kogumispensioniga liitujate arv kasvab hoogsalt. Praeguseks on liitu-nuid sama palju kui tänaseid pensionisaajaid kokku.

Pole head ilma halvata

Riigi lubadus liitujaid 4 protsendiga premeerida, mis muu see on kui preemia, viib pensionikassast aastas 1,2 miljar-dit krooni pensionifondidesse, kus pangad saavad seda keeru-tada. See raha jääb tänastel pensionäridel saamata. Arvutused aga näitavad, et selle raha arvel võiks tõsta tänast pensioni 280 krooni võrra kuus ja igale pensionisaajale vähemmakstav summa aasta-aastalt kasvab, sest kasvab liitujate arv ja kasvavad palgad.
See raha makstakse tulevikus tänastele täies elujõus ini-mestele, kui nad kunagi pensioniikka jõuavad.
Jama? Ei ole jama. Kui elusea-dus nõuab, et vanemate kohus on lapsed üles kasvatada, neile haridus võimaldada ja neid iseseisvale elule aidata, siis tänane valitsus leiab, et praegune põlvkond peab oma lastele ka pensionid kindlustama.
Vaat see on küll jama! Mis kohustuslik kogumispension see on, mille teised kinni maksavad? Meie sotsidel tuli välja nagu ikka – räägivad suure suuga, et võitlevad vaesemate eest, ise lasevad vaestelt jõukamatele pensioni koguda.

Tänane pensionitõus on varem väljamaksmata raha

Tänane valitsus tõstis pensione aprillist keskmiselt 200 krooni võrra. See raha tuli pensio-nideks varem väljamaksmata rahast. Riigieelarvesse laekus raha rohkem kui planeeritud. Ent pensionide tõstmisega viivitamine ja ebaõige tulude planeerimine võttis pensionäri rahakotist möödunud aastal ära umbes 2500 krooni.

Palju on räägitud ümbrikupalkadest. Need olid, on ja jäävad tõenäoliselt ka tulevikus, kuid täna on see probleem üle mõistuse suur. Isegi rahandusministeerium tunnistab, et ümbrikupalkade tõttu jääb riigil saamata aastas vähemalt 1,6 miljardit krooni makse. Selle enamlaekuva sotsiaalmaksu arvel saaks tõsta pensione veel 120 krooni kuus.

Võimalusi on veel

Pensione võiks tõsta peale sotsiaalmaksu ka riigieelarve teiste tulude arvel. Selline praktika on muide mujal maailmas olemas. Eestis on aga selline praktika, et ükskõik, mida tehakse, kui lähemalt vaatad, kõik tuleb kasuks jõukamatele ja see jõukamate kasu tuleb kinni maksta vaesematel. Kaotati ju ettevõtete tulumaks. Nüüd on plaanis vähendada üksikisiku tulumaksu 26-lt % 20-le. Need on jälle mitmed miljardid kroonid riigieelarvesse laekumata jäävat tulu. Väide, et sel-line erandlik maksupoliitika elavdab riigi majandust, ei ole tõeks osutunud. Suurettevõtete maksustamata tulu ei jää Eestisse, vaid üha rohkem on hakatud seda riigist välja viima. Kui arvestada, et suurima tulukusega majandusharud on välismaalaste käes, siis ei ole selline maksupoliitika kuidagi põhjendatud.
Toodud näidete põhjal võib väita, et hea tahtmise korral oleks võimalik tänaseid pensione tõsta veel vähemalt 400 krooni võrra kuus.

Võim vaatab murest mööda

Ülemöödunud teisipäeval kogunes mitusada pensionäri Põlva kultuurikeskusesse, et kuulata siit valitud Riigikogu liikmeid ja teisi poliitikuid. Kohal olid Riigikogu sotsiaal-komisjoni esimees Mai Treial, Riigikogu liikmed Heimar Lenk, Ivari Padar ja Tiit Niilo. Kohale oli tulnud ka minister Meelis Atonen.
Pensionäride lootus kuulda neilt midagi lohutavat kahjuks ei täitunud. Üle nelja tunni kestnud sõnavõttudest koorus tõde, nagu poliitikuile tavaline, et kõik küll tahavad kõigest hingest pensionäre aidata, kuid kahjuks ei ole see võimalik. Küll segab koalitsioonilepe, küll on takistuseks muud hädad. Ainukesena pakkus võimalusi välja Heimar Lenk.
Kui ikka asja ajada ei taheta, küll siis vabandusi leitakse. Pensionärid ei loobu aga võitlusest parema homse nimel. 14. aprillil on pensionärid taas Toompeal oma probleemidest märku andmas. Kas sellestki kasu on? Ühes targas raamatus on kirjutatud, et näidake neile, kes näevad ja kuulutage neile, kes kuulevad. Siiani on küll jäänud mulje, et meie riigiisade silmad on pimedad ja nende kõrvad kurdid pensionäride tarvis. Ometi ei ole pensionärid kaotanud lootust, et keegi kunagi neid mõistab.
Pension ei ole ju sotsiaalabi, vaid peaks olema eakate inimeste elutööga väljateenitud võimalus muretuteks pensionipäevadeks. Kas seda on siis tõesti liiga palju tahetud?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)