Kas karjapoiss on veel ikka kuningas?

HEIMAR LENK,      30. juuli 2003


Jakob Hurda mälestuspäeval Põlvas küsiti seda jälle. Kas lihtne eestlane jääb ikka peremeheks omaenese maa peal. Või pannakse jälle Euroopast tulnud saksu teenima. Nagu sada ja viiskümmend aastat tagasi?

Samasuguseid küsimusi vilksas vist hulganisti läbi inimeste peade, kui rahvas Põlva surnuaias hinge kinni pidades suurt näitemängu jälgis. Pole ju igapäevane asi, et teater otse kalmuküngaste vahele tuleb ja siis veel ka inimlapse hinge kriipima hakkab. Aga kus sa sellest pääsed, kui lauluisa Kreutzvald ise siinsamas murul sinu ette astub ja eesti rahvale kõige kalleimaist asjust rääkima hakkab. Ja tema mõttelennuga ühinevad veel kirjaneitsi Lydia Koidula, maalimeister Johann Köhler ja rahva mõtete ning laulude koguja Jakob Hurt. Vabadus, haridus ja iseseisvus - need on sõnad, mis Põlva põlispuude alla lendu lasti ja publiku poolt kinni püüti...
1864. aastal olevat niisugune kohtumine tõepoolest toimunud. Ka näidendi teine pilt, mis Hurda kodutalu õue peal Himmastes mängiti, oli kunagi elus juhtunud. Juba keskikka jõudnud ja üle kogu maa armastatud rahva vanavara kuningas Hurt saabub teatama, et nüüd ära Peterburi lahkub. Minemise kurbus laotab ennast Lepa talu õue peale. Murul istuvad vaatajad kobavad käekotis taskurätiku järgi...
Ja siis äkki tõeline ðokk! Läikiva Mercedese ja autosalongist mürtsuva tümpsmuusika saatel kihutab taluõuele meie tänapäev. Õllepurkidega vehkides tuiguvad taluõule miniseelikus beib ja kikilipsudes rahajõmmid. Üks neist kukub kõva häälega värskeid ajalehti ette lugema. Kaasaegne sisutühi sõnamulin paneb vaataja punastama ja häbenema. Ülla hurdaliku mineviku kõrval mõjub Euroopasse astuv kaasaegne hingelt vaesena, kehalt äbarikuna ja olemiselt tühjana...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)