Vanainimese hindamatu väärtus

MARIKA TUUS,      14. detsember 2005


Hiina vanasõna ütleb, et perekonnal, kus elab mõni vanainimene, on kodus hindamatu aare. Kahju, et kaasaegses Eestis pole seda iidset rahvatarkust mõista suudetud. Õigemini pole tahetud. Viisteist aastat järjest on lapspoliitikud vanainimesi ignoreerinud ja nende ausa tööga väljateenitud pensionist välja maksnud vaid ühe osa. Ülejäänud raha on lihtsalt ära kulutatud või mõnele mehele ehk tasku läinud. Seda meeldivam on täna tunnistada, et lõpuks ometi hakkab jää liikuma ja pensionipoliitikas näeme suuri muutusi paremusele. Esmakordselt on valitsus pööranud näo vanemate inimeste poole ja järsk pensionitõus saanud tõsiasjaks.
Ühe pensioniseaduse muudatuste autorina võin kinnitada, kuivõrd raske oli seda läbimurret teha. Parempoolne maailmavaade, mis riigi abi kodanikule minimaalseks püüab muuta, ei nõustu vanarahvale raha jagamisega niisama lihtsalt. Ometi on nüüd see suur samm astutud ja pensionide jõuline kasvuprotsess alanud.
Miks ma seda meenutan? Aga selleks, et rõõmustada koos teiega, head mõttekaaslased, meeleolu muutuste üle ühiskonnas. Pärast pikki aastaid peetud kõnekoosolekuid, miitinguid ja meeleavaldusi, petitsioone ja märgukirju on vanainimest hakatud tähele panema. Muresid, mis aastatekoormaga kaasnevad, ei ignoreerita enam, nagu seda veel mõni aasta tagasi tehti. Veel üsna hiljuti võis nii mõnegi noorpoliitiku suust kuulda üsna solvavaid sõnu vanade kohta. Kuid praegu õnneks enam mitte. Pensionäre arvestatakse poliitikas, mille tunnustuseks on ka praegune suurkogu. Heameel on, et lõpuks ometi on ühiskond ja selle arvamus eakate vastu leebumas. Austus vanema põlvkonna vastu, mis eestlastega muistsetest aegadest kaasas on käinud ja vahepeal kustuma kippus, tõuseb taas ausse.
Kuidas klassikud ütlesidki? Olla kõrges vanuses ei tähenda õigupoolest muud kui näha jumala tõdesid kõige kõrgemast vaatetornist. Vanainimese nõrgad silmad näevad teinekord kordi kaugemale kui noorte enesekindel pilk. Vahel võid 90-aastaselt rohkem saavutada kui kuuekümneselt, sest oled ju palju tarkusi ära õppinud. Michelangelo maalis oma kuulsamad pildid 80-aastaselt. Goethe lõpetas „Fausti" samas vanuses. Sokrates õppis 70-selt pillimängu. Võtkem meiegi neist meestest eeskuju ja püüdkem elutõde kõrgemast tornist ning ikka laiemalt näha.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)