Glamuur ja staaritsemine – kas Eesti Nokia?

Kes on modellid, missid ja misterid – ülespušitud mannekeenid, kes peavad pidevalt olema staarirollis? Arvan, et meie staarid ei tea esteetika ja eetika põhistruktuurist, staatikast ja dünaamikast suurt midagi. Nad teavad vaid seda, millised nad peavad välja nägema – sest kui su väljanägemine ei vasta „meditsiiniajakirja“ Kroonika või „nukuajakirja“ Anne kaanepildile, siis parem sisenda endale, et sind pole olemaski: ei lasteaias, ei koolis ega sõprade hulgas.

Staaritsemine kui elustiil

Glamuur ja staaritsemine on elustiil, on ideoloogia, on ajupesu, mida pikemas perspektiivis iseloomustavad võõrdumine, marginaalsus ja eriti konformsus. Kas valus on ilus – kas ilu tekitab valu? Staaritsemine on elustiil, mis väljendub koolilapse moblafirmas, hilisteismelise automargis ning keskealise villa suuruses. Meie identiteedi moodustavad kallid moblad, autod, korterid, majad, jahid, skuutrid ja muud „kinnisväärtused“. Meid ei määra  mitte see, mida me sööme, vaid see, mida me omame ja kasutame, keda me omamise ja kasutamise eesmärgil peame ära sööma ehk kellest teerulliga üle sõitma.

Kui palju on Eesti elanike seas veel adekvaatse identiteediga inimesi, kes ei pea häbenema oma välimust, sõidukit ja elamispinda? Materialismi, naturalismi ja idealismi väärtustavatel inimestel tavaliselt puudub maailmavaade – kuigi ka nihilism, hedonism ja relativism on üks osa postmodernistlikust glamuuripuslest. Kui nüüd ühel päeval peaks soetatud või laenatud vara langema vandaalide  või looduskatastroofide ohvriks,  variseb koos materialistlike (õhu)lossidega kokku ka inimese materialistlik, eraomandil baseeruv identiteet. Kui diagnoosiks on buliimia või anoreksia – siis on psühhoneuroloogilised sümptomid silmaga näha ja kõrvaga kuulda.

Glamuur ja vägivald kui meie ajakirjanduse peateemad

Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Kas väärastunud enesehinnang ning mina-, grupi-, kultuuri- ja maailmateadvus? Kõik saab alguse kodust, sest konkurents algab lasteaias ning progresseerub igas järgmises hariduslikus kontsentris.

Mida ja kellele me tõestame? Kui ajukäärude vahel vuhiseb tuul ning põhitegevuseks on saavutada osturallidel auhinnalisi kohti, teiste noogutamisi ja koogutamisi, siis on see heal juhul palagan ja maskeraad, mida oleks väga silmakirjalik nimetada Eesti Nokiaks.

Kahjuks ka meie ajalehed ja „healõhnalised“ ajakirjad on just nii sõltumatud, et trükivärvi kulub illusoorse maailma võlude esilemanamisele rõõmustamaks kohtlast ja eristamisvõimetut klientuuri. Lehe- või ajakirjapinda ei jätku tegelike probleemide ja nende põhjuste käsitlemiseks (juhul, kui seda ei tee just ajalehe või ajakirja enda reporter või stiilne glamuuritegelane, kelle piltki ütleb tuhat korda rohkem, kui seosetu ja sisutühi marketingijutt).

Kõik on müüdav, kokku tuleb leppida vaid hinnas. Ajakirjanduses müüb (tore, et on meeldivaid erandeid – aitäh Kesknädalale!) glamuur ja vägivald. Pakkumine vastab nõudlusele.

Olulisem sellest, mida kirjutatakse, on see, kes kirjutab. Sama kehtib ka televisiooni kohta, kus liiguvad metsikud rahasummad.

Hingehariduse pakkumise asemel pühitakse luuaga ära veel viimanegi, millest võiks kasu olla kas vasaku või parema ajupoolkera „jätkusuutlikuks arenguks“. Plats puhtaks – haritusest, inimväärikusest, aususest, armastusest  (seksikaubandus jääb!), äraostmatusest, iseseisvusest, originaalsusest, unikaalsusest, kultuurist jne!

Viimane aeg vabaneda roosadest prillidest

 Haridusministeerium tegeleb põhiliselt koolimajade sulgemisega, vahel ka avamisega. Sotsiaalministeeriumil pole aega vaeva näha selliste fenomenidega nagu anomaaliad, võõrdumine, võõrandumine, dissidentsus, konformism, deprivaatsus, marginaalsus, indolents, depressioon, frustratsioon, suitsiid, apaatsus jne, sest käib mõjuvõimas jaht pensionisammastele koos ajupesuga, eriti mis puudutab meeste pensioniiga (mehed saavad oma pensionisamba postuumselt mullatoidule kaasa võtta); vahel on aega ka kellelegi mingit toetust maksta.

Paraku ei jõua siinkohal käsitleda teisi ministeeriume. Neist   mitmetes on töölekandideerimisel CV vaid aurukatteks, sest arvesse lähevad hoopis säärejooks, üldised parameetrid jne, mitte aga märksa olulisemad näitajad IQ ja EQ. Ka riigiametnikud tahavad võistelda ja võita karmis glamuurimaailmas. Pingviinide paraadil võib seda selgesti näha.

Kes vastaks mu küsimusele: kes, kus, kuidas ja millal tegeleb nende lastega, kellest paraku üks osa on poisid, aga mitte ei teeskle nendega tegelemist?

Tean vaid kaht tõsiseltvõetavat eestikeelset raamatut, milles käsitletakse poiste hingeelu, kus asi on glamuurist väga kaugel. Esiteks: Teresa Barker, Dan Kindlon ja Michael Thompson „Kaini kasvatamine. Poiste hingeelu kaitsmine“ (New York Timesi bestseller!) (Balti Raamat, 2003). Teiseks: William Golding „Kärbeste Jumal“. Ei saa olla tegevõpetaja, lugemata neid raamatuid, kuigi ka Anton Makarenko „Pedagoogiline poeem“ on kohati suhteliselt kosutav.

Kas glamuuriteerull sõidab tõesti üle nendest lastest, kellest ei saa staare, andekaid ja konkurentsivõimelisi oskustöölisi või akadeemikuid? Kas see on ühiskonna saast?

Kui keegi arvab, et näen asju liiga mustades värvides, oleks tal viimane aeg prilliklaasitooni vahetada.

RAMO PENER, teadusmagister

[fotoallkiri]

GLAMUUR: Tänase noore unistus ei ole saada kosmonaudiks või õpetajaks. Tänane noor tahab olla prožektorite ja straaside säras – peaasi, et reaalne elu ei segaks.

R

Jaga |