Presidendi vana-aastaintervjuu tõlge lihtrahvakeelde

Eesti riigipea heaks traditsiooniks on olnud aastalõpu- pöördumised rahva poole hindamaks lõppevat aastat. Värvikad ja soliidsusest pakatavad kõned (asjatundlike abide tekstid?) on olnud väärt süvenemist. Olen oma ühes varasemas artiklis („Presidendihärra aastapäevaevangeelium: kannata rõõmuga, mu rahvas!", Kesknädal 04.03.2009) samuti üritanud avada Eesti riigi esimese mehe sõnumit rahvale. Kirjutama ärgitab ka presidendi aastalõpuintervjuu anno 2012.

Presidendi sõnum: "Häda pole suurt midagi!"

Mida siis Vabariigi President „ütles" ja mida tema „mõtles"? Riigipea vastustest kumas läbi, et avalikkus (pööbel?) saavat asjadest valesti aru - häda polevat selle Eesti asjaga suurt midagi, avalikkuse ootused „taevarahva aususele" ehk tänapäevases slängis „poliitika läbipaistvusele" olevat lapsemeelne lalin. Nii leidis riigipea „Silvergate'i" käsitledes, et arusaamatuks jäävad rahva lemmiku Meikari taotluslikud ambitsioonid („Mina ei tea, mis on ühe inimese motivatsioon" - T. H. Ilves). Lahtiseletatult - „rahvale peale läinud" aususe aspekt olevat tore küll, kuid kaugeltki mitte esmatähtis.

„Jääkeldri" kohtumist käsitledes soovitas riigipea kontrollitud kanaleid pidi aktiivselt „auru välja lasta" - hoiatades, et „nurin muidu meediamulliks tembeldatud saab". Värvikust lisas presidendi tõmmatud paralleel ühiskonnas valitsevast juhanliivilikust kollektiivsest masohhismist (välismaailm kiidab „väikest Eestit", aga meie ei hinda kiitust vääriliselt). Kõlas ka väide, et Eestis polevat tööpuudust, vaid on ajaloost pärandiks saadud „struktuursed probleemid", mida saab hästi ravida EL-ist immigratsioonile uste avamisega. (Et samasuguste „struktuursete probleemide" lahendamiseks toodi Eestisse majandusimmigrante ka ühe teise liidu ajal - see fakt riigipead mõtlema ei pane.) President kinnitas, et Eesti rahvaarvu katastroofiline kahanemine rahvaloenduste vahel polevat midagi tõsist (sest anno 2011 oli iive kogemata iseenesest tasakaalus, ja peale selle olevat valitsus tubli olnud, sündimust läbi „emapalga stimuleerides").

Vastusest nii mõnelegi tõsisele küsimusele (näiteks: mida arvab riigipea Eesti süvenevast ääremaastumisest?) eelistas Vabariigi President kõrvale libiseda.

Meil on nüüd aega küll!

Intervjueeritav säras politoloogiliste keeleuuendustega. Nii taastoodi Eesti politoloogilisse leksikoni „laulva revolutsiooni" ajast kuulus loosung „sitta kah!" ehk härra presidendi kõnepruugis „tulevikuväetise teema". Seda väetist kuhjunud homseteks arenguteks hulgi just lõppenud aastal. Nimelt olevat aasta (mil vaesus süvenes ja eluheidikute armee totaalselt kasvas) andnud aega „mõtisklusteks" enne vajalike otsuste langetamist.

Riigipea viitas 1990-ndate alguse tempokale ajale, mil tuli „erastada ja ärastada" järele mõtlemata ja aru pidamata, peaasi et „tehtud saaks". Nüüd, kus lihtsal inimesel näpud põhjas, olevat aeg „mõõtu võtta" - riigimehelikult „kokkuhoidlikkust ilmutades".

Härra presidendi resümee kõlas: aastaks 2012 olevat selgunud vajadus natuke rohkem kaasata inimesi, nende arvamusi kuulata; meil polevat enam kiire, meil ei ole tunnet, et kui kohe ei otsusta, kui kohe ei lahenda maksusüsteemi, kui kohe ei lahenda erastamisprobleemi, siis on maailmalõpp.

Ridade vahelt lugedes: üheksa korda mõõtkem ja alles siis lõigakem, ehk - vaesema rahva mured kaovad iseeneslikult, ja kuda sa „soomust teinud uusrikastel ausalt saadut" ümber jagama hakkad (mida mõne teise riigi juhid, vastuoksa, julgelt teha lubavad)?

Mustkunsti meistritrikiks aga on kuulutada hädade põhjuseks "madal haridustase". Kuigi üldteada on, et isegi paljudel Tallinna turumüüjatel kõrgharidus ja isegi ÜRO on tunnustanud Eesti elanikkonna harituse konkurentsitult kõrget taset.

Või on järjekordselt asi selles, et presidendihärrale ei meeldi "nõukaaegse kõrghariduse" kahetsusväärselt kõrge tase?

Eesti on võimetu?

Kollektiivne "liivilik masohhism", mida president eestlusele omistab, ei jäta teda ennast puutumata. Väide, et oleme "liiga väike" (riigina vaid pool Kopenhaagenit; Euroopa ääremaa, mis elab vaid sedavõrd, kuhu ja kuidas liigub ümbritsev maailm, mistõttu oleme võimetud oma saatust ise korraldama) pole kaugeltki ameerikalik liberalism, mida presidendihärra kaitses majandusteoreetik Paul Krugmaniga "säutsudes". Presidendi juhtmotiiv on, et meie ei saa teha asju, mida mõni suurem teha võib. Ja ilmselt ka mitte hellitada lootust, et "suurte ja vägevate standard" väikesele Eestile sobilik on.

"See tähendab, et mõni suur asi võiks jääda tegemata - kasvõi selleks, et Lihulas oleks politsei," võtab presidendihärra asjad kokku.

Kindlasti on Lihulas politseid vaja - kuid kas see ongi Eestile soovitatav ettevõtluse mastaap?

Loogilise mõttearendusena käsitleb presidendihärra ka "Euroopa äärealaks kuulutatud" Eesti asendit ühinenud Euroopa kaardil - seda ajalooliste (ida-lääne Euroopa) ning kaasaegsete (lõuna-põhja Euroopa) regionaalsete vastuolude kontekstis. Reaalsustaju peab asendama värvikas fantaasia julgemaks väita, et Eesti kõrvuti Ida-Euroopa suurima tegija Poolaga olevat "küpsed eduriigid", peaaegu skandinaavialikud heaoluühiskonnad, mis võrreldavad EL-i juhtmootori Saksamaa endaga.

Enamgi veel, Saksamaale olevat tõsiseltvõetavaks naabriks mitte niivõrd Prantsusmaa, kuivõrd "Ida-Euroopa tümikad", kes "Gallia kukest"(Saksamaa ajaloolisest konkurendist) vastutustundlikumad.

Härra presidendile pole ilmselt meele järgi see, et Prantsusmaa sotsialistist president ähvardab kohalike miljonäride kasumite kallale minna. Äkki oleks sellist "euroopalikku solidaarsust" vaja ka Eestile? Monopolist Eesti Energia juhi Sandor Liive palganumber püsib ju "rahvustoiduna" igapäevaselt meie avalikkuse keelel ja meelel.

Enne ja pärast sõda

Lõpuks võtab riigipea ette võrdlusjoonte tõmbamise sõjaeelse ja taasiseseisvumisjärgse Eesti Vabariigi arengute vahel ning jõuab jahmatava tulemuseni - oleme soomlastest naabritega juba ühe pulga peal.

Meie riigipea kuulutab, et me oleme jõudnud Soome tasemele, aga see ei rahulda meid enam, sest tahame olla veelgi kaugemal! Et olevat sobiv aeg mõelda, mida oleme ära teinud, kas on nii halb? Et kas on nii, et kui sa ütled, et ei ole nii halb, siis sa olevat Reformierakonna ripats?

Arusaamatuks jääb, et millegipärast hääletavad eestlased sellises heaoluriigis "jalgadega" ja eelistavad Soomet nii tänase kui ka homse "kindlustunde koduna" Eesti poliitilises marionetiteatris osalemise asemel.

Mida toob tulevik?

Rääkides elanikest tühjaks jooksva Eesti tulevikuülesannetest, on president retooriline ja leiab, et polegi midagi erilist saavutada - kõige tähtsam olevat juba tehtud. Selles mõttes, et "oleme Nõukogude Liidust välja ja kommunismist eemale saanud, oleme selle edukalt läbi teinud". Ta kutsub üles nüüd keskenduma sellele, mis jäi tegemata vahepeal.

Mis siis vahepeal tegemata jäi, kui rahvas riigist põgeneb? Tuleb välja, et kommunismist küll põgeneti, aga rahvas unustati. "Peltsebuli" (s.t kommunismi-saatanat) välja ajades unustasime, mistarvis seda üldse tehti. Tulemus - saime 1944. a. vapustuste aegse emigratsioonilaine.

Mida on vaja teha, et sotsiaalseid lõhesid vähendada? Mida saame teha, et elu maal oleks kestlikum? Vaatamata soovitusele siseriiklikult mõtlema hakata, ei käi härra president kuidagi oma sõnade järgi, vaid puhub jätkuvalt ääsi alla tuld jätkamaks "kunagistest kommunistlikest peltsebulidest" putinlikeks vene peltsebulideks moondunute vastasseisu naaberriigiga. Küll piirilepingu, küll Nord Streami gaasitrassi, küll "Euroopa-usu" temaatikat interpreteerides.

Peltsebul tulebki välja ajada, seda küll. Lahtiseks jääb: kelle huvides? Kindlasti ei ole see Eesti siseriiklikes huvides. Naabreid ei valita, ja aastavahetus ise juba näitas, millist reaalset turumajanduslikku efekti võiks Eestile anda kasvõi suure naabri turistidehordid.

Põlvkond, kes meile kinkis laulva revolutsiooni, oskas ridade vahelt lugeda. Kas see anne põlvkonniti ka edasi elab? Et saaks ikka aru, mida ja kellele riigi esimene mees kirjutab ja räägib.

Jaanuar, 2013

[esiletõste] TIIT TOOMSALU: "Tuleb välja, et kommunismist küll põgeneti, aga rahvas unustati."

TIIT TOOMSALU,

ekspoliitik

[fotoallkiri] PRESIDENDI VASTUSED: Tiit Toomsalu kirjutab, et päris kõigile küsimustele Ilves oma aastalõpuintervjuus ei vastanud. Näiteks vastusest küsimusele "Mida riigipea arvab Eesti süvenevast ääremaastumisest?" eelistas ta kõrvale libiseda. Uuel aastal on Ilves demonstreerinud hiilgavat kõrvalelibisemist VEB-fondi tohutute miljonite varastamise asjus. Küll aga mäletame presidendi suurt muret oma kampaaniajuhi Keskerakonna büroosse sokutatud kirjade pärast.

Jaga |