Mürtsub trumm ja pillid hüüavad ...

KARL METSAOTS,      12. jaanuar 2005


Sõjalugu rohujuure tasandil

Tänavu tähistatakse 60 aasta möödumist Teise maailmasõja lõppemisest. 1945. aasta kevadel viibisid Eestist taganenud leegionärid Tšehhi põrgus, Eesti Laskurkorpuse mehed aga Kuramaa põrgus. Eesti Laskurkorpuse veteran Karl Metsaots, kelle meenutused sõja viimastest päevadest hakkavad Kesknädalas järjejutuna kuni sõja lõputähtpäevani ilmuma, ütleb:
„Sõja kohta kirjutatakse kombekohaselt läbi lillede, et veri näkku ei pritsiks ja sitt silma ei paistaks."
Need sõjamälestused kõnelevad aga sellest, kuidas päev-päevalt mõeldi vaid sellele, kuidas nendest tapatalgudest elusana koju pääseda.

Eestlastele on sõda läbi

300. laskurpolgu allüksused paiknesid Haapsalu ümbruses. Tegime õppusi Rannakülas, käisime Rohukülas heinu laadimas ja otse sadamakaile kaitsekraave kaevamas.
„Keda kuradit siin veel oodata!" kirusid mehed. „Lahingud juba Poolas ja Ida-Preisis, kus ta siia enam tükib!"
Pinnas oli sadamakail hästi kobe ja liivane. Sattusime mingile ühishauale. Üsna mere piirile oli maetud vist esimesel sõjasuvel langenud punaarmeelasi ja eraisikuid. Võib-olla olid nad saanud pihta mõne pommiga siinsamas vee piiril. Ühishaua ilmes peegeldus tollaste taandumislahingute meeleheidet.
Kaevasime edasi, ainult liiv sahises.
Sügisõhtud Rohuküla ranna kalurionnis liitsid meie väikese rühma. Arutasime maailma asju ja väikese kodumaa muresid.
„Eestlased enam rindele ei lähe!" oli kinnitatud mitmes poliittunnis. Ju siis ongi need sõnad tõeks läinud, mida Uuralis aina korrati: „Eesti diviisid vabastavad Eestimaa, kaugemale Eestist neid ei viida."
Mõlemad diviisid jäetigi rannakaitsesse.

Rannakülast olin saatnud esimese kirja koju. Sõrves oli sõda lõppenud, nüüd võis koju teatada, et olen elus ja terve. Nüüd on meile sõda läbi!
Vastuse sain kätte Rannamõisas, pealinna lähistel, kuhu olime tulnud rannakindlustusi rajama. Ümbriku peitsin põue, ei usaldanud seda kohe avada. Õhtul naril, kui vennad Kärstnad laulsid kahel häälel jälle halearmsaid laule. Otsisin ümbriku välja ja lugesin tattnina valgel isa pliiatsikirja. Kodus on kõik terved, loodavad mind peatselt näha. Pahasti on aga noorikuga, sõitis ära Saksamaale.
Miski varises otse kuuldavalt, nagu oleks termospudel hoobi saanud.
Tuhat kakssada päeva alandust ja pori. Olin ennast petnud.
Ju vist poetasin sellest kirjast sõnakese ka seersant Kääbile, heasüdamlikult targutavale jaokomandörile, kellega olime juba Rohukülas sõbrunenud. Tema pere oli kaotsi jäänud Tallinna pommitamise päevist. Olime mõlemad „võitjatena" kodumaale tagasi jõudnud. Kääp oli püssirohusuitsune Velikije Lukist peale. Sõrve ta ei jõudnud, radikuliit oli vägeva mehekolaka maha murdnud. Haiglaravilt oli ta meie polku läkitatud, et Vintri dessandi kaotusi leevendada.

Aasta lõpul kamandati mind ja Kääpi Tallinna. Olime arvatud viljavarujate kilda, kes saadeti Pärnumaa valdadesse, et keelitada talumehi Punaarmeed toetama.
See kümnepäevane retk andis mulle ja seersant Kääbile kauaks vestlusainet. Püüdsime analüüsida, mis oli Eestimaal nende kolme sõja-aasta jooksul muutunud. Vanemad inimesed olid elukogenumad, ei andnud voli emotsioonidele.

Vaevalt olime Kääbiga Rannamõisa suvilas tagasi, kui tuli uus korraldus. Sedapuhku oli minul minek. Nõuti mehi snaiperikursustele.
„Paistab, et meil tuleb veel püssirohtu nuusutada," lausus seersant hüvastijätul. „Millest see helde laskemoona raiskamine!"
Tõepoolest, laskemoona raiskasin seekord Tondi lasketiirus kümne päeva jooksul mitu korda rohkem kui varem ja hiljem neil sõja-aastail. Tulistasime 50, 100 ja 400 meetri distantsilt. Ikka kümnelised seeriad – lamades, põlvelt ja püsti. Optilist sihikut tuli tundma õppida.
Tondi kasarmus oli õhtuti aega rehkendada. Meenutasin endamisi, et koolipoisipõlves paugutasin vintpüssi hoopis rohkem kui sõjakoolis. Kevadistel riigikaitseõppustel oli lahingupüssist paugutamist igal aastal, järguharjutused tuli ära lasta, kui silmad käes, siis anti padruneid juurde järgmiseks harjutuseks. Ju Maksim Undil oli õigus kuulutada, et koolipoisse valmistatakse sõjaks ette. Tagantjärele ei vaidle enam keegi tema sõnade üle.
Punaarmees hoiti laskemoona häbematult kokku. Mõni mees sai alles rindel oma esimese paugu lasta – kui talle endale pauk varem pihta ei tulnud.
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)