Ma julgeks täiendada Jaak Allikut!

JAAN TEPANDI,      13. märts 2002




Kirjutan vastukajaks artiklile "Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond " 20. veebruari Kesknädalas, kus politoloog Jaak Allik arutles tugeva sotsiaaldemokraatliku partei vajaduse üle.
Jaak Allik oma politoloogi vaheda loogikaga näeb põhiprobleemi sotsiaaldemokraatliku partei puudumises. Selle tagajärjel pole suur osa Eesti ühiskonnast sotsiaalpoliitikaga rahul. Samal ajal puudub rahulolematusele väljund. Üha selgemini ilmneb vajadus tõhusamalt toimiva riigi ja paremini finantseeritava avaliku sektori järele. Niisuguse olukorra põhjuseks peab Allik üsna sarnaste põhimõtetega, sotsiaaldemokraatlikku laadi parteide Keskerakonna ja Mõõdukate vastastikust eemaletõukavust. See on pigem seotud mõlema erakonna juhtpersoonide omavahelise sobimatuse kui põhimõtteliste poliitiliste lahknevustega. Eduks peab moodustuma üks ja tugev sotsiaaldemokraatlik partei.
Allik, kirjeldades rahvusvahelist olukorda, toob väga loogiliselt esile Eesti praeguse ägeda militaarkursi vähese mõttekuse ja peab nähtavasti selleks vajalike kulutuste piiramist sotsiaalprobleemide lahendamise kõige olulisemaks tõukejõuks.
Tundliku sotsiaalse närviga eestimaalased ilmselt nõustuvad Alliku seisukohtadega. Kuid midagi tundub nagu puudu olevat. Nimelt kogu probleemiasetuse majanduslik dimensioon.
Kui kujuteldav ühtne sotsiaaldemokraatlik partei näeb vajadust tõhusama riigi järele, siis peaks see esmajoones tähendama, et sotsiaalprobleemide lahendamise allikana nähakse mitte militaarkulude kärpimist, vaid riigi sissetulekute suurendamist, mis võimaldaks kindlamalt katta ühiskonna kui terviku kulutusi otsesele sotsiaalabile, eriti vaesuse vastu võitlemisele, tervishoiule, kultuurile, haridusele, teadusele ja turvalisusele.
Absoluutselt liberaalse turumajanduse pooldajad niisugust võimalust ei näe, või õigemini keelduvad seda nägemast. Nende arvates on küllaldane, kui riik loob enam-vähem normaalse seadusliku tausta majanduse funktsioneerimiseks ja jääb siis seiraja ja prognoosija rolli, ilma et kuidagigi suunavalt ja mõjutavalt sekkuda majandusprotsessidesse.

Asjahuvilisel võib tekkida küsimus, kas niisugune sekkumine üldse võimalik on, kui ei taheta loobuda turumajanduse põhimõtetest? Allakirjutanu arvates on küll, ja veel enamgi.

Nähtmatu käe armust

Arvestades Eesti majanduse suhteliselt väikest mahtu (näiteks on Eesti sisemajanduse koguprodukt - SKP - 2% Rootsi ja umbes 0,15% Saksamaa omast), on see hädavajalik, kui tahetakse saavutada majandus- ja sotsiaalarengu kiirenemist senise "nähtamatu käe" armust tigusammul edasiliikumise asemele. Loomulikult komplitseerib seejuures olukorda lähedalseisev ühinemine Euroopa Liiduga, millega seotud tingimusi tuleb maksimaalsel määral arvestada ja mis mõningatel juhtudel võivad osutuda isegi ületamatuks takistuseks.
Kuid et mitte jääda üldsõnaliseks, toome järgnevas konspektiivse loetelu abinõudest, mille riiklikult tuleks kaaluda, selleks et suurendada SKP-d ja tõhustada majandustegevuses kontrolli, mille arvel suurenevate maksumahtude ja nende võimalikult täielikuma laekumise kaudu oleks võimalik suurendada riigi sissetulekuid - riigieelarve tulude mahtu.

Mida siis teha?

Eelkõige tuleks muidugi taotleda võimukoalitsioonis põhimõttelist kokkulepet riigi rolli oluliseks tõstmiseks majanduselus. Riigiaparaat tuleks muuta avatud majanduse edasi- või tagasiliikumise seirajast ja prognoosijast aktiivseks sekkujaks, suunajaks ja valitud suunas otsest initsiatiivi ülesnäitajaks.
Järgnevalt tuleks koostada majanduse arengu erakorraline programm, milles kavandada võimalikud investeeringud Eestile sobivatesse majandusharudesse (loodusvarade ammutamine ja töötlemine, põllumajandussaaduste tootmine ja töötlemine, kõrgtehnoloogiliste tööstusharude edasiarendamine, sobiva tooraine import ja töötlemine). Kergendamaks potentsiaalsetele investoritele otsuste langetamist, tuleks riiklike vahendite arvel teha esialgsed teostatavusuuringud.
Kuna riigi majanduse arengutempo on olnud ebaküllaldane ja seda peamiselt rahvusvaheliste finantskeskuste seatud piirangute tõttu, on alust taotleda Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga eriotstarbelisi, pikaajalisi ja madalaprotsendilisi laene erakorralise majandusprogrammi teostamiseks.

Järjekindlalt tuleks realiseerida EL pakutav, viimasel ajal tõsiselt kahtluse alla sattuv abi.

Paremini tuleks reguleerida uue väliskapitali omaalgatuslikku tulekut Eestisse, suunates selle seni põhiliselt aktsiapakettide omandamiselt peamiselt uute tootmisvõimsuste ja töökohtade rajamisele.

Tuleks piirata kodumaise kapitali väljavoolu, samal ajal kui seda on hädasti vaja oma majanduse arendamiseks.

Püüda ohjeldada väliskapitali valdusesse läinud kommertspankade ahnust, nende Eesti majandusest imetud hiigelkasumid lähevad ju Eestist välja.

Taastada omaaegse Riikliku Pikalaenu Panga tegevus ja rakendada ka see erakorralise majandusprogrammi teenistusse.

Ajutistesse raskustesse sattunud, kuid teatud tingimustel siiski eksisteerimisvõimeliste ettevõtete abistamiseks ja nii erakapitali kui riigi kahjude leevendamiseks pankrottide puhul tuleks moodustada tõeline kriisikeskus.

Tuleks rakendada abinõud varimajandusliku tegevuse edasiseks piiramiseks, riikliku statistika organite ja maksuameti olulise tugevdamise teel.

Tuleks välja töötada süsteemne rahvuslik säästuprogramm, milles muu seas reguleerida ülemääraselt kõrgeks tõusnud mõne tegevusala ja eriti tippjuhtide palku, seada piirangud luksusautode soetamiseks, uute superkaubamajade, restoranide, kallite büroohoonete ja luksuseramute ehitamisele ja muudele ühiskondlikult põhjendamata kulutustele.

Tuleks ratsionaalselt reguleerida parasiteerivat kaubanduslikku vahendustegevust ja selle tohutuid mittevajalikke kulutusi pakenditele ja reklaamile.

Tulude äärmiselt suureks kujunenud polarisatsiooni leevendamiseks kehtestada progresseeruv tulumaks.

Sotsiaalmajandusliku olukorra tõese kajastajana tuleks ühe näitajana võtta keskmise palga asemel kasutusele keskmine sissetulek, milles oleks arvestatud ka töötud oma armetute toetusrahadega ja pensionärid oma kasinate pensionitega.
Pöörata tähelepanu ning osutada abi suurettevõtetele kui teatud tootmisharudes kõige efektiivsemale ja isegi ainuvõimalikule tootmise organiseerimise vormile.

Väliskaubanduse suure negatiivse saldo kärpimiseks tuleks piirata nende kaupade sissevedu, mille tootmine Eestis on juba olemas või on seda võimalik korraldada. Selles peaks kampaania "eelista eestimaist" saama tõelise, süsteemse riikliku organisatsioonilise toetuse. Riik võiks ettevõtlust toetada mitte "üleüldse", vaid näidata üles initsiatiivi konkreetsete kaupade alal esinevate tühimike täitmiseks.

Praeguses olukorras on üsna otsustava tähtsusega poliitiliste ja majandussuhete reguleerimine idanaabriga, mis võimaldaks eriti põllumajanduses olulist kasvu kavandada ja inimesi tööga kindlustada.
Aktiivse majanduspoliitika teaduslikuks põhjendamiseks ja praktikasse viimiseks tuleks luua riigi sõltumatu majandusuuringute keskus. See võiks olla väikesearvuline, kuid kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidest koosnev uurimisasutus, valitsuse suurnõunik majanduspoliitika, -strateegia ja konkreetse tegevuse kavandamisel.

Kas sotsiaalne turumajandus kõlbaks sotsiaaldemokraatiale?
Silmas pidades selle põhieesmärke, arvan, et kõlbaks küll, kui mitte tervikuna, siis vähemalt valikuliselt. Veel enam, sellest probleemidekompleksist ei saa mööda vaadata ükski poliitiline jõud, ei parempoolne ega vasakpoolne, kui ta tahab võita rahva enamuse toetust, või siis seda säilitada.
Nii mõndagi sellest peaks sisalduma ka ühiskondlikus leppes, millest viimasel ajal on üsna sageli juttu, sest see lepe vajab ka materiaalset sisu, mille alusel on võimalik kokku leppida.
Kui nüüd kellelegi kõik siin esitatu on mingitel põhjustel vastuvõetamatu, siis pakutagu välja omapoolne variant, kuidas meie praegusest ummikseisust välja tulla. Sest muuks kui ummikseisuks olukorda küll nimetada ei saa.
Tõsi, majanduses on heledamaid laike, kuid tervikuna on suure edu konstateerimine küll kohatu. Me pole ju viimase tosina aasta jooksul veel saavutanud sotsialismi-stagnatsiooniaja majanduse taset ja mahajäävus kõrgelt arenenud riikidest on vähemalt kolme-neljakordne. Edukusest võiksime rääkida ainult järgmises kahes tähenduses: edukalt ja suhteliselt kiiresti õnnestus lammutada vana majandussüsteem, ning teiseks - olukord võiks ju veel halvem olla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)