Haiglaid liidetakse nagu kolhoose

ANDRES ELLAMAA,      06. veebruar 2002




Kui asjahuviline võtab kätte Eesti haiglate arengukava 2015. aastani, siis märkab ta, et selles räägitakse küll haiglaist ja nende efektiivsusest, kuid on unustatud seletamata, mis asi see haigla niisugune on.

Ainuke ametlik dokument, kus haiglat on püütud mingil moel defineerida, on sellest aastast kehtiv "tervishoiuteenuse korraldamise seadus", mille § 22(1) ütleb, et: "Haigla on ambulatoorsete ja statsionaarsete tervishoiuteenuste osutamiseks moodustatud majandusüksus". Sama seaduse § 2 (2) kinnitab, et "statsionaarne on tervishoiuteenus, mille osutamiseks on vajalik inimese ööpäevaringne viibimine haiglas".
Need seaduse pügalad annavad tunnistust mitte ainult verbaalsest võimetusest, vaid ka ligadi-logadi mõtlemisest. Veel hullem, sellisele mõtlemistüübile kaasneb ka samalaadne tegutsemislaad, mille ilmekaks kinnituseks on praegune kolhooshaiglate formeerimine.

Arstide harrastus

Oluliselt parem on dr Jaanus Pikani definitsioon, mille avaldas ajakiri "Moodne Meditsiin". Ülikooli kliinikumi juht kirjutab, et "Minu käsitlust mööda on haigla inimese tervise taastootmisele suunatud, kõrgtehnoloogilist tegevust harrastavate inimeste kogum". Asi muutub juba konkreetsemaks - vähemalt leiab selles sõnastuses kajastust ravimine ja haige inimene.
Muidugi peab kahtlema, kas tegu on just kõrgtehnoloogilise tegevuse harrastamisega. Kahtlemata on meie oludes haige ravimine muidugi pigem harrastus kui peret toitev töö, aga olgu pealegi. Norima peaks selle "kõrgtehnoloogilise" kallal.
Nimelt määratleb tehnoloogia taseme konkreetse rahva ja riigi üldine arengutase. Ja kuigi mõnel dzunglirahval pole oma onnis veel ultraheliaparaati või kompuutertomograafi, võib onn teatud tingimustes ning teatud hulga ja tasemega ravijate olemasolul ometi osutuda haiglaks.
Niisiis peaks haiglat defineerima kuidagi teisiti. Ühest ammusest seaduseelnõu kavandist leidsin haigla määratluse: - raviasutus, milles haige viibib kogu raviprotsessi vältel ja ning kus on kindlustatud ööpäevaringne erialane arstiabi.
Imelik küll, kuid päris eesti keeles on võimalik isegi nii keerulist mõistet nagu "haigla" seletada. Ja definitsioon vastab enamvähem sellele, mida iga eestlane seejuures mõtleb.
Nüüd jääb üle anda "haiglale" lisaks "ööpäevaringsele erialasele arstiabile" ka teisi parameetreid. Näiteks voodikohtade arv. Pentsik, kuid haigla mõiste on viimase 10 aasta jooksul olnud sama dünaamiline kui sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhatajate liikumine. Mis siis imestada, et haigla suuruseks üritati määratleda küll 20, küll 50 voodit, ikka sõltuvalt sellest, millisest raviasutusest juhataja oli läbi käinud ja kuhu ta hiljem tagasi plaanis minna.
On ilmne, et voodikohtade arv pole tegelikult töö sisu seisukohast üldse oluline. See võiks olla ka ühekohaline - peaasi, et haigele oleks kättesaadav kohene "erialane arstiabi".
Erialase arstiabi andmisel ei tohiks aga piirduda vaid erialaga, vaid igal juhul peaks arvestama ka kombineeritud patoloogia olemasolu, võimaluste ja ravivajadustega, tüsistusohuga. Eks ole ju praegu aktuaalsed tüsistuste ja kaebuste arutlused just nimelt põhjustatud raviasutustest, kus pole tüsistuste tekkega arvestatud ja kus haigele ei ole garanteeritud maksimaalne ohutus.

Raviorganismita maja on väärusetu

Nii luges Rootsi ehitusfirma Eestis kokku 78 haiglat, kasseeris sisse viis miljonit ning jõudis järeldusele, et mis liig see liig. Vastuseks hakati haiglaid liitma, nagu mõned aastakümneid tagasi liideti kolhoose.
Mis oleks juhtunud, kui keegi sotsiaalministeeriumist võtnuks vaevaks sirvida vanu pabereid, defineerinud haigla mõiste ning seejärel püüdnud paigutada kõik haigla nime kandvad ja taotlevad asutused teatud ritta ning tõmmanud definitsioonile mittevastavatele joone peale. Resultaat oleks tulnud peaaegu samasugune kui 5miljoniline rootslaste järeldus. Nüüd peaks siia lisama lisaks majanduslikule ökonoomsusele ning ravi kaasaegsusele ka inimlik-traditsioonilise diapasooni ning haiglate arengukava olekski valmis. Ilma 5 miljonita, vaid riigiametniku palga eest.
Haiglate arengukava näeb ette üpris suurejoonelise ehitustegevuse, kusjuures avalikkusele esitatakse vaid kulutused, mis majakarpide loomiseks lähevad. Kiivalt on vaikitud kuludest, mis seotud nende karpide sisustamisega, veel enam aga sellest, palju tegelikult kulub aega, energiat ja õppimist, et suurest hulgast kõrgtehnoloogilist tegevust harrastajatest moodustuks üks hästi koostegutsev raviorganism, milleta kui tahes hästi ehitatud majal pole mingit väärtust. Siinjuures hullutatakse maksumaksjat nn haiglate euro-standardiga, kuigi ausam oleks tunnistada, et tegelikult on mingid standardid olemas aparatuuri, narkoosiaparatuuri, vereülekande ja vast veel mõne probleemi kohta, mitte aga haigla kohta tervikuna.
Seega on eestlastel veel võimalusi isiklikke ajurakke kasutada. Kinnitused, et haiglate arengukavale pole alternatiive, on pigem mentaalse ahtruse näitaja kui asjalik argument.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)