13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Jan Uuspõld alias Ruts Bauman...KAIDO JAANSON, 11. aprill 2007Käesoleva artikli eest jääb lugeja võlgu Jan Uuspõllule. Ilma tema Ruts Baumanita või, täpsemalt, intervjuuta, kuidas ta süvenes Baumani isiksusse, selleks et seda legendaarset (praegusel juhul ei kõhkle ma toda viimasel ajal ajakirjanike poolt ära leierdatud sõna kasutamast) näitlejat mängida, poleks see artikkel ilmavalgust näinud. Küünlakuu lõpul Õhtukas ilmunud lugu Eesti hetke lina- ja lavakangelasest pani minus elama rea suikunud mälupilte./b> Hetke, mil Ruts Baumaniga esimest korda kohtusin, ma ei mäleta. Seda paremini, kustumatult on läbi aastakümnete aga säilinud rida kaadreid mitte küll eriti pikast ja tihedast suhtlemisest, kui seda üldse nii nimetada. Seda enam, et paljud, sajad või tuhanded inimesed, kellega olen kauem ja tihedamalt lävinud, on vajunud unustusehõlma jälge jätmata. Eks seegi rõhuta isiksust. Niiöelda altkäe, väljaspool plaani ja järjekorda haiglasse saanuna (kuidas, pole käesoleva looga üldsegi seotud ega mingil määral huvitav või tähtis), ei olnud mul seal mingit kindlat kohta ja esialgu pesitsesin välivoodis, alul koridoris, siis ühes palatis ja alles lõpuks, pärast oppi, sain siiski ka normaalse voodikoha normaalses palatis. Minu esimene NLKP ajaloo õpetaja Esimene kontakt või kokkupuude Baumaniga sündis selle odüsseia keskmises etapis: olin välivoodiga palatis, kus oli ka tema. Kuivõrd teada oli, et vähemalt nädalateks olen sunnitud õppetööst eemale jääma, olin kohusetundliku esmakursuslasena, tahtmata õppetöös kaaslastest maha jääda ja oskamata veel looderdada, otsustanud operatsioonieelse ja -järgse perioodi pühendada ladina keelele ja NLKP ajaloole, sest nendega tegelemiseks vaja minev kirjavara oli kõige väiksemamahulisem – kummaski aines üks raamat. Ruts (loodan, et ta andestab mulle selle familiaarsuse) seisatas mu välivoodi juures, vaatas mu süles olevat Hrushtshovi-aegset paksu, siniste kaantega köidet, mis oli äsja asendanud stalinistliku Lühikursuse ja pidi vähemalt kogukusega jätma teaduslikuma mulje, ning lausus sõnad või, täpsemalt, mõtte, mille õigsuse eest võin käe tulle panna: „Küll see aine läheb kähku ja kergesti meelest." Mõtte, mille sisukust tulevik üksnes kinnitas, ja minu jaoks üsna dramaatilisel kombel. Ja nimelt: õppebürokraatide lohakuse ja mu enda juhmuse tagajärjel valmistusin selle aine riigieksamiks kaks korda. Esimene kord 1964, lootes eksam ette ära teha, ei järgmisel kevadel vabam olla. Esialgu mulle seda ka lubati. Kui olin tudeerinud nädal-poolteist nagu vaja, teatati mulle riigieksami-hommikul, et eeskirjad ei luba riigieksamit siiski varem teha, kui muud eksamid pole tehtud. Seega lükkus mu eksam järgmisse, 1965. aastasse. Puänt on selles, et aasta varem tuli mul läbi lugeda hunnik Hrushtshovi kõnesid, kuid vahepeal toimus aga nn Väike Oktoobrirevolutsioon, nagu seda omal ajal nimetati, ehk Nikita võeti oktoobris 1964 pukist maha ja järgmise aasta kevadeks polnud Leonid (Brezhnev) veel suurt midagi lausuda jõudnud (kõnelemata tema hilisematest kõnehäiretest, mil ta pikki kõnesid ei suutnud enam pidada): ühesõnaga – läbitöötamiseks kohustuslikku kirjandust oli pärast seda pööret sadu, kui mitte rohkem, lehekülgi vähem. Ja eelmisel aastal loetust ei olnud mingit tolku – see kõik oli vale, ja oleks ma söandanud eksamil Hrushtshovi nimegi nimetada, oleksin kui voluntarist või voluntaristi austaja üksnes põlu alla sattunud, rääkimata eksamil põrumisest. Paraku saavad minu tollastest probleemidest aimu üksnes pensionärid, parimal juhul ka ehk selle ea eelikud. Tagajärjeks oli muide nõukaaegne tõde: ära püüa rohkem teha, kui just vaja. Või tee vähem! Aga õnneks oli selle ainega tõesti nii, nagu Ruts Bauman õpetas, – läks kiiresti meelest. Järgmised kontaktid Teine oli kindlasti samas palatis. Kas ka samal päeval, pole ma päris kindel. Baumanile oli kätte sattunud värske ajaleht; ilmselt tõid selle talle teda külastanud vanemuislased, kelle külastust küll mäletan. Ruts luges seda, loetut aeg-ajalt vürtsitades kommentaaridega. Hetkel, mil palatisse astus sisse nooruke õde, oli Bauman jõudnud mingi nekroloogi juurde, mis kõneles ootamatust surmast, ja Ruts filosofeeris teemal: missugune surm on ootamatu ja missugune oodatud. Kohkunud õeke ruttas patsiendile kinnitama, et keegi ei oota tema surma. Niisuguse teabe võttis Ruts Bauman vastu stoilise rahuga, õde rahustades. Kaua me selles palatis koos viibida ei saanud – kohased toimingud tehtud, veeretati mind operatsioonilauale. Sealt naasnuna, ärkasin, nagu juba öeldud, normaalses voodis normaalses palatis. Suhtlus Ruts Baumaniga aga ei katkenud. Ikka oli aktiivsem pool tema. Ma ei tea, mis teda ajendas sel õhtul sinna palatisse tulema; et mina selle põhjuseks oleksin olnud, ei söanda ma kuidagi oletada. Aga et mul tema juttu kuulates palju kergem oli, mõistab igaüks, kes sügavast narkoosist ärganud ja seda olukorras, mil üks jalg on kipsis ja nii öelda „sureb". See on üsna suur piin, mil mõtled: oleks vaid jõudu, saadaks kõik kuradile, lõhuks selle kipsi jala ümbert ja põgeneks, saagu mis saab. Järgmistel päevadel läheb juba kergemaks. Kas teadis Ruts Bauman seda ehk mitte või aimas ta vaistuliselt, pole üldsegi tähtis. Igal juhul oli mul sellest, et ta tol õhtul kõrvalvoodil istus ja kord minu, kord mu palatikaaslastega (neid oli kaks või maksimaalselt kolm; palat polnud suur) vestles ja lugusid jutustas, meeletult kergem. Et mul neist lugudest midagi meeles pole, mõistab vist ka lugeja, kes taolise opi (Achilleuse kõõlus), mis tänapäeval üksjagu lihtsamalt tehtavat, üle on elanud. Sellestki piisas, et see inimene igaveseks meelde jäi ja et ma talle tänulik olen. Nagu Jan Uuspõllulegi, kes andis põhjuse mälestuspilt jäädvustada. Bauman, Ruts (õieti Rudolf) (9. II 1892 Kalju v. – 17. IX 1960 Ellamaa), eesti näitleja. Alustas asjaarmastajana; kutselise näitlejana töötas 1916–17 "Pandorini" näitetrupis, 1917–18 Tööliste Teatris ning 1931–41 Tallinna Töölisteatris. Oli tuntud pms. koomikuna; paremini õnnestus tal lihtsate inimeste ja hääbuvate karakterite kujutamine. Pärast lavalt lahkumist (1941) esines filmis ("Näitleja Joller", 1960). Avaldanud mälestusi ("Minu teekond lavale", 1938). O: Parun (Gorki Põhjas), Tolari (Pakkala Parvepoisid), Turja Laas (Mälgu Õitsev meri), Soin (Lutsu Tagahoovis). ENE 1. kd., Tallinn 1985. Viimati muudetud: 11.04.2007
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
