Miks Eesti vajab valesid ja müüte?

Inimene ei saa inimesena tegutseda ilma end ja oma kohta maailmas minimaalseltki teadvustamata. Mida aga tähendavad mina ja meie ning kuidas on nad seotud, selle kohta on eri kultuurides ja eri ajastutel olnud diametraalselt lahknevaid arusaamu.

Uusaja alguses kadus koos kogukondlikkusega ka aimdus või isegi arusaam, et mina ja selle tunnetus pärinevad ühiskonnast. Tekkis illusioon üksikisikust ja tema mõistusest kui millestki Jumala antud alusest. Oma mina hakati pidama tõsikindlaks ja vahetult tunnetatavaks olemuseks. See on liberalismi alustala (P. Selg), milles vaevalt keegi praegugi kahtleb. Selle mõttevoolu looja ja eredaim esindaja on René Descartes, kellele tundus maailmas ainsa tõsikindlusena tema oma kahtlemine. Mina võrdus tal eneseteadvusega. Vaim oli Jumalast sünniga antud olemus, millega tunnetatakse.

Immanuel Kanti arvates kuuluvad tunnetus ja maailm siiski kokku; tunnetajaks pole üksikisik oma enesearmastusega, vaid teadvuses peab olema teise inimese kujund.

Fichtel on Mina ühtne mõtlev kogukond. Esmane reaalsus on absoluutne Mina, ühesugune kõigil inimestel. See on universaalne tegutsemisprintsiip, mis tunnetab ja loob endast kogu ümbritseva maailma. Esmalt Mina oletab end, seejärel vastandab endale mitte-Mina ja lõpuks vastandab enda osalisele Mina-le osalise mitte-Mina. See toimub absoluutse Mina rüpes. Üksikisiku mõtted on maailmale tähtsusetud.

IRL ja Jaak Aaviksoo seesmine ületamatu vastuolu on selles, et ühelt poolt kinnitatakse sõltumatu üksikindiviidi tähtsust nagu teeb Descartes, teisalt tunnistatakse Fichte eeskujul, et inimene elab ühiskonna jaoks, kes loob inimese.

Feuerbachist postmodernismini

Ludwig Andreas Feuerbachile oli tegelik „mina" ainult selline „mina", mille vastas seisab „sina"; „mina" ei saa olla ilma kahe inimese suhteta. Inimene näeb ennast teises nagu peeglis (A. N. Leontjev).

Karl Marxi avastust, et inimene on ühiskondlik, mitte puht vaimne või loomne olend, ei sea enam õieti keegi kahtluse alla. Inimese mina on sotsiaalsetes suhetes. Hilline Wittgenstein avastas, et mina teadvus pole mulle vahetult antud (P. Selg), st kogu descartes'lik arusaam, mida peaaegu kõik eeldasid, on väär. Postmodernism leiab, et ainsat õiget (n-ö Jumala) vaatepunkti ei ole olemas (Hilary Putnam), on eri perspektiivid ja vaatekohad. Kaob nii Mina kui ka maailm. Inimese keskpunkt on igavesti muutuvate uskumuste ja ihaluste võrgustik (Richard Rorty). Tõnu Viik väidab, et väga raske on uskuda kollektiivse identiteedi tuuma olemasolu, mida Jaak Aaviksoo peab elus kõige olulisemaks. Kultuuriväli on pigem tähenduste kaootiline mass (EPL 29.03.2011).

„Nemad" ja „meie"

B. F. Boršnev tõestas, et esmane pole ei „mina" ega „meie", nagu Aaviksoole paistab, vaid „nemad"-„meie" on sisuliselt mitte-"nemad". Ajaloo ja reaalse elu faktid näitavad, et ka kõik halb, jälk ja ebainimlik, mis seostub „meiega" on hea, meeldiv, rahuldust pakkuv ja koguni õige. Ning vastupidi - „nende" juures on kõik halb ja ohtlik. Kui palju on näiteks Venemaast kirjutatud või räägitud head?

Eesti on OECD raporti järgi kõige sallimatum riik. Selle asemel, et seda häbeneda, väidab ajakirjanik Priit Pullerits, et süüdistused on valed, võõrastes lihtsalt nähakse ohtu oma eksistentsile (PM 26.04.2011). Nagu kiviajal.  Selline hirm näitab neurootilisust. Kirjamees Mati Hint on küsinud, miks vaba Eesti vajab vaenlast (Õpetajate Leht 21.09.2008). Nüüd tuleb küsida: miks Eesti vajab valesid ja müüte?

Rahvarinne nõudis tõde, mis tegi meid vabaks. Võib-olla oleme oma elu alused valesti valinud? Meenutagem parempoolseid, kes kartsid ja vihkasid Venemaad ning jagasid Eesti elanikud kodanikeks ja mittekodanikeks, samuti õigeteks ja väärateks jne jne.

Aaviksoo ja Buddha

Meie endine kaitseminister väitis, et mina ja mitte-mina vastasseis on universaalne ja olemuslik, identiteedi tuum on päritolu (Diplomaatia 03.2011). Tõnu Viik, nagu öeldud, kahtleb selles tuumas ja leiab, et vastandumine mina-mittemina ei pea olema leppimatu. Aaviksoo väidab, et informatsioonilise enesemääratluse õiguse eesmärk on indiviidi ja riigi ellujäämine; see on emotsionaalne ning siin on valed ja pooltõed olemas ning mittetõde pole tingimata halb (EPL 30.03.2011). Rein Raud pärib, kui suurt valet me vajame ja kui avar võib olla õigus valedele (EPL 24.03.2011). Ta ütleb, et kui vale on lubatud meile, siis ka teistele. Kristlased ja budistid teavad, et kes oma elu hoiab, see selle kaotab (Mt. 16, 25). Valede isa on kurat (Jh. 8, 44).

Need probleemid toovad ilmsiks kogu Euroopa tsivilisatsiooni läbiva mõtlemise vastandites, mille aluseks on klassivastuoludes vaevlev ühiskond, mis sai alguse orjapidamisest. Ida orjanduslikku ühiskonda sellisel kujul ei tunne, nt Vana-Hiina oli kogukondlik ühiskond, kus riiki peeti perekonnaks. Heaoluriikides, eriti Põhjamaades, on riik rahva kodu, kus kõigil on oma koht ja hea olla. Seepärast on seal vähem kiusamist ja torkimist kui meil (vrdl R. Taagepera EPL 5.04.2011).

Vana-Hiina zenbudistid ja taostid leidsid, et sõnaline mõtlemine, mis põhineb vastandlikel mõistetel, näeb vastuolusid ka seal, kus neid üldse pole. Tavainimene jagab terviku osadeks ja vastandab neid siis üksteisele; selle käigus puruneb harmooniline ühtsus ja inimene hakkab end võõrandama ka oma seesmisest loomusest ning loodusest, ühiskonnast rääkimata (N. V. Abajev). Abraham Maslow' ja Alan Wattsi järgi on see ebaterve inimene. Euroopas on sellise mõtlemise ehedaks näiteks Platoni õpetus, mis jagas oleva olemiseks ja mõtlemiseks. Hilisematel mõtlejatel on neid raske olnud jälle kokku panna. Kapitalism seab individualistliku Mina vastu kogu reaalsusele, mida käsitletakse Mina tegevuse objektina, nagu Fichte. Nii kaob tervikpilt maailmast.

Zenbudistid suudavad end viia erilisse rahulolekusse, mille käigus märgatakse, et Mina ei saa tagasi viia ei ühele psüühilisele nähtusele ega ka nende summale - seega saab Minast rääkida vaid tinglikult. Psüühika saavutab lõpuks tasakaaluka ja korrastatud seisundi nagu rahulik veepind (N. V. Abajevi järgi, 1983, 1989).

Olgu meil ka selle võimalikkus teada; budism on kesktee õpetus.

[esiletõste]

Rahvarinne nõudis tõde, mis tegi meid vabaks. Võib-olla oleme oma elu alused valesti valinud? Meenutagem parempoolseid, kes kartsid ja vihkasid Venemaad ning jagasid Eesti elanikud kodanikeks ja mittekodanikeks, samuti õigeteks ja väärateks.

KARL LUST,  SDE

[foto]    BUDIST: Tollel budistil, kes istus praktiliselt liikumatult Varanasi kaldapealsel kogu selle aja, mil pildistaja tolles linnas viibis - üle nädala - , jooksevad küll kõik inimeste pisiintriigid mööda külge alla ega lähe talle korda. Foto: Ivari Vee

Jaga |