Peame suutma end kaitsta!

Seejuures kerkib üles üks eriline küsimus. Me teame hästi, et iga riigi, eriti veel väikeriigi alus- või tugisambaks on alati eelkõige Inimene. Inimeste arvukusest ja jaatavast elujõust sõltub palju: Kas meil on, kelle kätte oma kodu kaitsmine usaldada? Kas on need mehed nii usaldusväärsed ja patriootlikult meelestatud, et julgeme nende kätte relva usaldada? Teadupärast meie majandusmehed räägivad juba ammu tõsimeeli, et peame hakkama tööjõudu sisse tooma. Kohe kerkib küsimus: kas need tumedanahalised või islamiusulised on usaldusväärsed ka meie kaitseväes teenima?

Samuti püsib üleval siseriikliku integratsiooni tõhususe "igihaljas" probleem: Kas kunagi lõpetame omavahelise vaenuõhutamise Eestimaal sündinud ja üles kasvanud kaasmaalastega, kel vene juured, aga kes kuuluvad kutsealuste hulka teenimaks Eesti kaitseväes?

Probleemide probleem

Eesti rahva tublid pojad ja tütred lahkuvad oma kodumaalt. See väljaränne on samuti otseseks ohuks meie kaitseväe tõhususele, sest ka kõige kaasaegsem "toru" ilma meesteta pauku ei tee. Või kas loodame tulevikus hakata valmistama roboteid, kes meie kallite euromiljonite eest Hollandist ostetud soomukeid juhtima hakkavad, nagu äsja meediast kuulsime? Kas saadame siis Soome kolinuile järele kaitseliitlaste varustuse või jääme lootma vaid kodumaale jäänud vanureile?

Räägime mis me räägime, aga fakt on see, et väljarännet on tänapäeval võimalik vältida vaid normaalsete sotsiaaltagatistega, mis paraku kahjuks on meil täna puudulikud. Seepärast rahvas jätkuvalt kiikabki sotsiaalselt turvaliste heaoluriikide -- peamiselt Põhjamaade - poole. Tasuvat tööd peaks Eestiski jätkuma kõigile ja miinimumpalk ning lastetoetused olgu sellised, millega meie riigi alam suudaks oma pere ära majandada (ots-otsaga kokku tulla) ning kommunaalmaksed tasuda.

Tänaseks oleme jõudnud oma riigiga keerulisse olukorda. Alles nüüd on meie valijate poolt valitsema valitud paremliberaalse vabaturumajanduse viljelejad lõpuks hakanud aru saama situatsiooni tõsidusest ning juba räägitakse (kas tõsimeeli?) vajadusest tõsta tulumaksuvaba miinimumi, vajadusest mitte enam võtta makse (?!) miinimumpalgalt ja koguni miinimumpalga tõstmisest, samuti naeruväärse lastetoetuse suurendamisest jne.

Teatavasti on tulekahju ennetamine kokkuvõttes tuhat korda odavam kui tulekahju kustutamine. Sama on massilise väljarändega, maapiirkondade tühjenemisega ja negatiivse iibega Eestis.

Mart Laari kahe valitsemisperioodi ja Andrus Ansipi üheksa-aastase valitsemisajai jooksul on meie rahvastik ja iive olnud jätkuvas (vaba)languses, seda "tänu" majanduse paremradikaalsele vabaturumajanduse kursile suunamisele, mis võtab meie väikeselt rahvalt jätkusuutlikkuse. Pühendume vaid eelarve paljukiidetud maksku-mis-maksab tasakaalule ja 2018. aastal EL-i eesistujariigi staatusele, kuid kui ränka hinda peab rahvas selle eest maksma! Meil on üks suurimaid elatustasemete lõhesid Euroopas, olematu keskklass, järjest enam alla toimetulekupiiri olev elanikkond, eesmärk "jõukad jõukamaks, vaesed veel vaesemaks" jne.

Ligi poolteist sajandit on eesti rahvas laulupidudel end vabaks laulnud; isegi okupatsiooniajal tegi seda. Ka öölaulupeod, talvelaulupeod, talvetantsupeod, maanteetantsimised jne (korraldamata on veel vaid Rio de Janeiro stiilis sambakarneval!) kui rahva vaimu turgutavad üritused võivad olla, kuid seda vaid ühel tingimusel: meil ei tohi sealjuures olla 80 tuhat alatoitumusega last ning igal inimesel on õigus toidule, riidele ja soojale toale ning ta ei pea kõige selle elementaarse saavutamiseks välismaale põgenema.

Järgmistel valitsustel saab olema väga raske. Kui Laar ja Ansip ei suutnud oma valitsemisperioodidel vähemalt rahvastiku nii suurt langust ära hoida (väljaränne, miinus-iive, alkoholi liigtarbimine, avariid, tulesurmad jne), siis järgmistel valitsustel saab olema topeltraske, et jõuda nullpunktini, millest Laulva Revolutsiooniga kunagi alustasime.

UDO KNAPS, Märjamaa, Rapla maakond

Jaga |