Nädala juubilar Velda Otsus 100

Teatrimaja sünniaasta oktoobrikuul esietendus seal Edard Vilde näidend „Tabamata ime“. 1952 . aastal Vanemuises Epp Kaidu ja 1965 aastal Tallinna Draamateatris Voldemar Panso lavastatud „Tabamata imes“ mängis Velda Otsus naispeategelast Lilli Ellert-Saalepit, andetuvõitu ja psüühiliselt tasakaalutu klaverikunstniku Leo Saalepi kuulsusjanulist abikaasat.

Ellertit, kellega sarnaseid naisi leidub usutavasti ka tänases Eestis, ei pidanud Otsus siiski oma lemmikrolliks. Võimalik, et põhjus oli selle tegelaskuju karakteri liigne erinevus näitlejanna loomusest.

Kiidukõned ja avalikku tähelepanusse tõstmine jäid talle võõraks. Intervjuude andmisest Otsus üldiselt hoidus. Räägitakse, et üks kultuuriajakirjanik palus Urmas Kibuspuul (lavapartner Colin Higginsi ja Jean-Claude Garriere'i etenduses „Harold ja Maude“) reportermagnetofoniga Velda Otsuse koju, lootes nii temalt usutlust saada. Kibuspuul oli kaasas ka konjak, kui aga Velda Otsus magnetofoni nägi, käskis ta selle kohe kinni panna, lubades vastasel korral üksi konkakit jooma hakata.

Mõnel ajakirjanikul on Otsust siiski õnnestunud intervjueerida. Üks neist oli raadiomees Ivar Trikkel. Aastaringis enne Otsuse igavikuteele lahkumist ilmus temaga usutlus ka Maalehes, küsitlejaks seekord Jüri Aarma.

Velda Otsuse isa oli rätsep, ema poepidaja. Ta lõpetas 1932 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi ning õppis kooliajal Tiina Kapperi tantsustuudios.  Kuni 1950. aastani oli Otsus „Vanemuise“ baleriin, mängides ka mõnd draamaosa.  1961–1982 töötas ta Tallinna Draamateatris.

Nii ballettides ja kui ka sõnalavastustes on tema kehastusena lavalaudadel olnud Julia (Prokofjevi „Romeo ja Julia“), Nora (Ibaseni „Nukukodu“), Iige (Tammlaane „Raudne kodu“, Gittel (Gibsoni „Kahekesi kiigel“), millest kujunes kuuekümendate alguse üks menutükke ja kus Otsuse partneriks oli Ants Eskola.

Teatrikuulsused on Velda Otsuse partneriteks olnud mitmes teiseski lavastuses. Vanemuislane Helend Peep pidi tema (Lilli Ellerti) ambitsioone taluma Leo Saalepina. Örkeny „Kassimängus“ mängis ta koos Aino Talviga ühte õdedest. Loomult aga olid vastandlikud nii teatrilegendid ise kui ka nende loodud lavakujud. Muide, „Kassimängu“ Otsuse ja Talvi peaosatäitmistega saab veebikeskkonnas tänapäevalgi vaadata.

Kaburi „Ropsis“ mängis nimiosalist Salme Reek, tema sõpra Jüri aga Velda Otsus. Meeldejääva poisiosa lõi Velda Otsus ka Lutsu „Kevades“ Kuslapit mängides.

Otsuse arusaamasid näitlejatööst iseloomustab väärikus, printsipiaalsus ja kompromissituski.

„Mängima ei pea mitte hästi, vaid õigesti,“ on ta ise öelnud.

Filmides mängimisest Velda Otsus üldiselt hoidus. Ainsana võttis ta vastu naispeaosae Minna ema rolli Leida Laiuse režisööritööna valminud „Ukuarus“.  See on jõuline, võib öelda ka veldaotsuslik naine, kes pärast haigestumist uuesti kõndima hakkab ja oma tütart pärast armastatud mehe Aksli (Lembit Ulfsak) hukkumist järjekindlalt ja nõudlikult eluga edasi minema veenab. Sedavõrd kindlameelsele ellusuhtumisele lisab vürtsi seegi, et „Ukuaru“ lõpuosa tegevus toimub 1941. aastal, mil elutahet ja eneseusku vägagi vaja läks.

Minnat mänginud Elle Kull on Velda Otsust oma iidoliks nimetanud. „Kui keegi on mulle olnud eeskujuks, siis on see olnud Velda Otsus. Ma ei tea teatris teist nii kompromissitut naist nagu Velda,” on Kulli sõnad. 

Oma viimase teatrirolli – Sarah Bernhardti – Murelli „Mälus“ mängis Velda Otsus taas „Vanemuises“, 1988. aastal. Selle näitemängu pealkiri läks justkui kokku ajastuga, sest Eestis käis parajasti Laulev Revolutsioon, mis oli jõudnud kulminatsiooni, loodi Rahvarinne ja jõuliselt kõneldi ka ajaloolisest mälust.  Oma poliitilisi vaateid pole Otsus avalikustanud, küll on ta aga tunnistanud soovi olla sisemiselt suveräänne. Temalt pärineb ka seisukoht, et vabadus pole mitte võimalus teha, mida ise tahan, vaid mitte teha seda, mis ei meeldi.

Otsus oli seitsmekümnene, kui üks kolhoos talle jalgratta kinkis. Juba väärikas eas näitlejanna õppis jalgrattasõidu selgeks. Veel meeldis talle kududa ja ei puudunud tal inimlikud nõrkusedki. Nimelt valanud ta aegajalt kohvi sisse tilgakese konjakit.

Otsuse esimene abikaasa oli Vanemuise näitleja ja kontsertmeister Harry Teffel, kes avalikult tunnistas, et KGB teda provokaatoriks värbas ja pärast seda Siberisse Magadani ja Karaganda sunnitöölaagritesse saatis. Pärast vabanemist 1955 otsustas ta repressioonidest solvatuna mitte enam Eestisse tagasi tulla ning jäigi külmale maale. Kooselust näitleja ja lavastaja Gunnar Kilgasega sündis Velda Otsusel poeg Indrek, kellele nime valimiseks andnud inspiratsiooni  Ramilda mängimine Tammsaare „Mauruse koolis“. Indrek Otsus on Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu peasekretär. Fitnessi alal on tippu jõudnud ka kuulsa Eesti näitleja pojatütar Liisa Otsus.

Näitlejanna suri 16. augustil 2006. aastal.

Kuigi Velda Otsuse teatrirolle pole filmilindile just palju jäädvustatud, on tal tänaste põlvkondadega lausa vahetu side – iga päev Vikeraadio „Unejutu“ eel kõlab laul „Mina ei taha veel magama jääda,“ mille esitajaks pole mitte keegi muu kui Velda Otsus.

Pildiallkiri:

Velda Otsus Lilli Ellerti osas Eduard Vilde näidendis „Tabamata ime“ Vanemuises. Detsember 1956. Foto: Rahvusarhiiv

Jaan Lukas 

Jaga |