Valitsuskriis - tekkis või tekitati?

Kas meie poliitikud siis tõesti nii lühinägelikult arvavad, et „maailma tegijad" suurriigid USA, Saksamaa, Inglismaa, Venemaa, Hiina jt, aga ka Skandinaavia, ning muidugi ka EL ja NATO, ei jälgi suure huviga, mis toimub Baltimaades kui geopoliitiliselt tähtsates Euroopat ja Aasiat (mõtteliselt) eraldavates riikides? Nad kõik jälgivad meid, ja veel kuidas! Ja see on täiesti loogiline. Selleks et seda mõista, ei ole vaja kuulata turujutte ega mõne „õllese" poliitiku heietusi.

Paljusid pikaaegseid poliitika sees olnud inimesi on jätkuvalt huvitanud üks eriti tähtis küsimus: kes pidid 1991. aasta eduka putši järgselt saama Eesti NSV kolmeks peamiseks juhtoinaks?

Esiteks. On olnud kuulda arvamusi, et üheks peameheks pidi saama hilisem sõjajärgne esimene president Lennart Meri, kellel oli nõukogude ajal suuri teeneid Nõukogude Liidu välispoliitika kindlustamisel (VEKSA, KGB).

Teiseks. Võttes appi jällegi loogika, tundub tõenäoline, et peaministrikandidaadi Siim Kallase ootamatu loobumine kannab just seda pitserit, et just tema võis olla Eestis teine figuur „õnnestunud" putši korral. Oli ju temagi väidetavalt truualamlikult teeninud Nõukogude Liitu. Võibolla just temast taheti teha Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees (ikkagi majandusteaduslik haridus). Ja nüüd, kui ta ei tagane peaministrikandidaadi ega väidetavalt tulevikus ka presidendi ametikohast, avalikustataks kogu tema nõukogudeaegne tegevus. Tundub, et Kallase kogu teadlik elu on olnud kui üks õiguserikkumiste ahel, mille tagajärjeks oli nüüd „saba jalge vahel" Brüsselisse lidumine...

Ääremärkusena olgu öeldud, et alles äsja ta tütar Kaja Kallas väitis ajalehtedes, et võtab Europarlamenti oma poja kaasa. Tuletan meelde, et tema sai täiesti tundmatu tegelasena Riigikogu 12. koosseisu valimistel Harju- ja Raplamaal kandideerides kokku 7153 häält, millest sedelhääli oli 4136 ja e-hääli 3017. Jäägem ausaks - need ei olnud legitiimsed valimised.

Kolmandaks. Kes on (oli) siis kolmas tubli eestimaalane, kes putšijärgselt pidi juhttroikasse kuuluma? Seda teab arvatavasti president Arnold Rüütel, kes ei ole tahtnud seni aga nende „härrade-daamide" nimesid avaldada, kuna tema vastaskandidaadiks presidendivalimistel oli ikka ja jälle Lennart Meri. Tollal USA ja Venemaa tipp-poliitikud olid üheselt venemeelse Meri poolt, mitte aga eestimeelse tippkommunisti Rüütli poolt.

Kuid ajad on muutunud. Taas on esile kerkinud USA ja Venemaa vastasseis. Vast nüüd oleks väljaütlemiseks sobiv aeg, kuna ka Siim Kallase kaasuse ajendiks oli arvatavasti Ukraina kriis ning läänemaailma poliitikutel sai villand niisugustest „teenekatest" nõukaaegsetest seltsimeestest.

Miks ma tuletasin seda kõike meelde? Aga seepärast - kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta (Juhan Liiv). Meie noorpoliitikutel on vaja eriti hästi teada just Eesti lähiminevikku.

Tahaks loota, et Taavi Rõivas, kui ta saab Riigikogus 51 poolthäält ja asub valitsust juhtima, püüab vältida „suure isamaalase" Mart Laari poolt tehtud tohutuid vigu, mis on jätnud kohutava jälje meie sotsiaal- ja majandusellu. Seda räpast mängu jätkasid tänini reformistid Andrus Ansipi juhtimisel, ja tahavad edasi jätkata IRL-i tegelased Urmas Reinsalu juhtimisel. Ka reformarite „lootustandev" vangerdus Kallas (kuningas) - Ansip (vanker) oli oma olemuselt nii ebaeetiline kui ka ebaprofessionaalne - nende eesmärk oli vaid, et me ise midagi ei toodaks, et oleksime vaid odav tööjõud arenenud riikidele. Senine poliitika on põhjustanud töökäte korvamatu väljarände (loe: Läände küüditamise); samuti oli vaja õhutada (IRL-i eestvedamisel) viha Eestis elavate erinevate kogukondade vahel.

Samas on tervitatav, et valitsusse ei pääse teistest erakondadest ärakaranud, s.t põhjakõrbenud tegelased (v.a Sven Mikser), olgugi et Sotsiaaldemokraatlik Partei just nendest peamiselt koosnebki.

KESKMÕTE: Meie noorpoliitikutel on vaja eriti hästi teada just Eesti lähiminevikku.

ANDO LEPS, õigusteadlane

Jaga |