Tardumuse ja ebakindluse märgid ülikoolides

Noortele, eelkõige üliõpilastele, on IRL-i ja Reformi valitsuse tegevuse ja teadliku tegevusetuse tagajärjed omal nahal tunda: erinevatel andmetel ületab Eesti noorte töötus juba üle 30% piiri; vähendatud on üliõpilaste õppe- ja sõidutoetusi; lõpetatud on õppelaenu kustutamine noortel emadel ja riigiametnikel; vähendatud on tasuta õppekohtade arvu ja jäetud unarusse üliõpilaselamud.

Kas valitsus on üliõpilastele lõplikult selja keeranud?

Õppimise kõrvalt töötamine pole enam üliõpilase vaba valik, vaid paratamatus, sest elama peab ka tudeng. Tänane toetussüsteem on, pehmelt öeldes, olematu. Toetusi, mis parimal juhul küündivad kuni 1300 kroonini kuus, saab vaid 16% üliõpilastest. Aina suuremale osale  noortest ei ole kõrghariduse omandamine täna taskukohane. Kahjuks kaotame seetõttu ka andekaid noori, kel on võimed ja eeldused ning ka tahe õppida. Majandusele on see korvamatu kahju. Seni kuni jätkatakse olemasoleva üliõpilasvaenuliku toetussüsteemiga, jäävad meie ressursid päev-päevalt veelgi napimaks. Mida kostaks valitsus lohutuseks neile noortele, keda tänane, laenudel põhinev kõrgharidussüsteem jätab hammasrataste vahele või kelle haridustee katkeb paremerakondade kinnisideelise poliitika pärast?

Tänases Eestis teevad muret haridus, mis ei anna tööturul vajalikke oskusi ega vasta ühiskonna reaalsetele vajadustele; tööpuuduse kasv noorte hulgas; praegune hariduskulude napp osakaal riigieelarves. Noorte arvamustes on tunda laiemat rahulolematust ja tüdimusmärke. Noored ootavad valitsuselt probleemide selgemaid lahendusi ja tulevikuvisioone, mitte järjekordseid tühju sõnu või uusi arengukavu, mille koostajadki tihti tunnistavad, et neid kunagi ellu ei viidagi.

Kuidas saavutada „Eesti inimarengu aruandes 2009" välja toodud eesmärk hoida Eesti jätkusuutlikkust, arendada seda efektiivselt olukorras, kus ressursid on napid ja valitsuse kärpekava tõttu on tudengite rahakott tühi? Tartu Ülikooli rektor Alar Karis väidab, et muudatusteks on ülim aeg, sest ka ülikoolides endis on tunda tardumuse ja ebakindluse märke.

Pakun välja viis arengusuunda, millest otsustajad võiksid lähtuda.

Toimetulek. Riiklikud toetussüsteemid, mis saaksid tagada tudengi pühendumise õpingutele kogu stuudiumi jooksul. Valitsuse poliitika on olnud vastupidine ja üliõpilaste toimetulekut vähendanud. Vaatamata raskustele tuleks eeskuju võtta Soomest, kus 1990. aastate  alguse majanduskriisi ajal hoopis suurendati investeeringuid haridusse, mis hiljem aitas kaasa  tugeva majanduse ja arenenud ühiskonna juurdumisele.

Tihti püütakse vastandada sotsiaalseid toetusi ja kõrghariduse kvaliteeti. Küsitakse, kumma tudengid valiksid piiratud ressursside juures: kas targad õppejõud ja kehva ühiselamutoa või mugavustega elamise ja ebapädevad lektorid? Küsimuse selline püstitus on eksitav. Kõrghariduse kvaliteet on igale tudengile oluline ja peab olema tagatud.

Tööturupoliitika. Üks praegusi õppetunde on see, et edaspidi peavad kõrgharidusinstitutsioonid arenema koostöös tööjõuturuga. Kõrgkoolide ülesanne on välja arendada mitmekülgne nõustamis- ja praktikasüsteem.

Eesti e-ülikool. E-õpe võimaldaks senisest rohkemat ja paremat kõrgkoolide vahelist koostööd oma akadeemilise võimekuse teostamiseks. Kõrgkoolid saaksid arendada ühisaineid ja -õppekavu, nii siseriiklikult kui ka välisülikoolidega. Eesti kõrgkoolid peaksid võtma kasutusele ühtse õppeinfo- ja tagasisidesüsteemi, e-õpikeskkonna ja ühtse andmebaaside võrgu. Senised sammud e-ülikooli suunas on Eestis olnud liiga tagasihoidlikud.

Rahvusvahelistumine.  Meil on mitu keelelist kogukonda ja siin õpib välistudengeid. Maailma avanemine on toonud endaga kaasa nn ajude äravoolu Eestist. Samas on võimalik olukord läbimõeldud tegevusega oma kasuks pöörata, suurendades võimalusi teaduskraadi kaitsta ka laiemalt kasutatavates keeltes, mis võimaldaks tõmmata väärtuslikke inimesi Eestisse.

Noortel peaks jaguma rohkem julgust kaasa rääkida iseenda saatust puudutavates otsustes ja jagada värskeid mõtteid, kujundada just meile sobiv, tasakaalustatud arengul põhinev tulevik, kus kõrgharidus on iga inimese õigus, mitte privileeg.

JAANUS RIIBE, Keskerakonna Noortekogu Akadeemilise Ühenduse liige

Jaga |