Ungari: kas uus tänavarevolutsioon?

TOOMAS ALATALU,      18. oktoober 2006


Loodetavasti saab madjarite uus suur vastasseis lahenduse eelolevatel päevadel, sest 23. oktoobril täitub 50 aastat ungarlaste ülestõusust kommunismi vastu – sündmusest, mille tähistamiseks on valmistutud paar viimast aastat.

Kuni 17. septembrini ei osanud keegi arvata, et asi võib minna hoopiski uue revolutsioonini. Vähemalt täna on see võimalus õhus – tulenevalt parempoolse opositsiooni reageeringust mainitud päeval eetrisse antud peaminister Gyurcsany kõne lindistusele, milles ta tunnistas, et tema juhitud sotsialistlik partei (omaaegse kompartei järeltulija) oli valimised võitnud tänu hea pildi maalimisele riigi majandusolukorrast, otsesõnu öeldes: tänu oskuslikule ja teadlikule valetamisele.

Pärast opositsiooni esimesi miitinguid muutus protest organiseeritud protsessiks – iga päev kell 17–18 tullakse Budapesti ühele keskväljakule nõudmaks peaministri tagasiastumist. Nii on kavas toimida 23. oktoobrini, mil 50 aastat tagasi toimus tohutu rahvakogunemine, mille käigus anti teada eelmisel päeval esitatud nõude – Imre Nagy peaministriks! – täitmisest. Esimest korda sotsialismi ajaloos pani ühe riigi rahvas okupantide kohalolekust hoolimata ametisse enda valitud mehe, kes moodustas koalitsioonivalitsuse (mujal olid vaid kommunistidest koosnevad valitsused), kuulutas 1.11.1956 Ungari neutraalseks ja teatas lahkumisest Varssavi paktist. Kolm päeva hiljem sisenesid Budapesti Nõukogude tankid ja uputasid alanud rahvarevolutsiooni verre.

Ladina-Ameerika tänava-kogemus

Eeltoodust peaks olema selge, et Ungari opositsiooni praegune tegevuskava ammutab jõudu ja taktikat poole sajandi tagusest ajaloost. Kahtlemata leidub selles ka viimaste aastate värviliste revolutsioonide (Gruusia 2003, Ukraina 2004) poolt omandatud tänavapoliitika kontrollimise kogemusi. Tänaste poliittehnoloogiate kirjeldajad mainivad tihti seda, et „rooside" ja „oranzhi" revolutsiooni läbiviijad olid omakorda õppinud Serbias Miloshevici vastu edukaks osutunud taktikast (1996, 2000).
Ent põhjalikumalt süvenedes tuleb tõdeda, et tänavate hõivamine ja kontrollimine kui survevahend valitsuse kukutamiseks leidis esmakordselt kavajärgset rakendust Allende valitsuse vastu Tshiilis (nn roomav vasturevolutsioon 1970–1973). Nii et tegemist on esmalt Ladina-Ameerikas aprobeeritud võitlustaktikaga.

Valitsuse uus veekatsumine

Ent mis siis ikkagi muutis Ungari poliitikaelu (taas?) revolutsioonihõnguliseks septembris 2006? Tasub teada, et Ungari on Eesti ja Läti kõrval ainus Ida-Euroopa riik, kes suutis sotsialismist lahtiütlemise järel üle minna korrapäraselt toimuvatele demokraatlikele valimistele. Sealjuures sarnaneb Ungari võimumudel Leedu omaga: poliitmaastikul on vaid väljakujunenud parem- ja vasaktiivad ning väga väike tsentrum. Võimujagamise põhimõte on aga sama mis Eestis, s.t ameerikalik the winner takes all. 1990. a. võitsid valimised reformaatorid, 1994 sotsialistid, 1998 reformaatorid, 2002 sotsialistid ja 2006 ... sotsialistid. Arusaadavalt olid reformaatorid arvestanud oma tagasitulekuga ja loomulikult oli nende raev suur, kui avastasid, et kaotada võisid vastasrinna lausvaletamise tõttu.
Samas on siiski huvitav, et täpselt kaks nädalat pärast „suure vale" ilmnemist toimusid (1.10) kohalikud valimised ja võis oodata, et valetajad saavad karistatud. Üldiselt nii läkski – opositsioon võitis 19 piirkonnas 23-st, kuid kätte võitmata jäi peasündmuste areen – pealinn Budapest. Seda valitsevad edasi sotsialistid. Niisugune asjaolu vajutas otsekohe ka pitseri igapäevastele väljaastumistele – osalejaid on tuhandeid, aga mitte nii palju tuhandeid, et valitsus hakkaks kõikuma. Pealegi viidi parlamendis läbi usaldushääletus peaministrile, mis kinnitas teadaolevat jõudude vahekorda parlamendis: sotsid koos liitlastega 210 kohta, opositsioon 176 kohta. Seega piisav ülekaal, et mõista, miks opositsioon varasema valitsuse tagasiastumise nõude asendas vahepeal nõudega välja vahetada vaid peaminister.
Otsustavad päevad on veel ees. 50 aastat tagasi tõi peaministri vahetus Ungaris kaasa revolutsiooni, täna paistab asi sellest olevat kaugel, ent ungarlased on küllalt äkilise loomuga. Nii et tasub vaadata – kas opositsioon saab uue hingamise või...
Üks on kindel – valitsuse tugevus pannakse veelkord proovile.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)