Vanaisa ronib Meedia eest linnutorni

Siis ilmub sõber Meedia. Ta avab oma uudiste pauna ning mu tuppa murrab sisse suure maailma võimas elu. Kusagil värises maa, mägesid liigutades. Portugalis möllasid tulekahjud, Indias uputas. Türgis pommitati veekahurist geide paraadi. Kreeklased hääletasid end „võlaorjusest“ priiks, kuulutades „võõra omaks“ oleva võla enda omaks ja siis selle maha kandes. Pahaseid laenajaid süüdistati terrorismis. Aafrikas märatsevad usuhullud, peletades rahvast kodudest põgenema. Inimeste muredest ja valudest rikastujad (raipesööjad) aitavad hädalistel, kopsaka tasu eest, Aafrika rannas paatidesse ronida ja lükkavad siis alused Vahemerele hulkuma. Euroopa vetes korjatakse terveksjäänud „kaup“ kokku ja saadetakse Liiduvabariikidesse hoiule. Ukraina steppidest kostab sõjakära, seal paharetid kratsivad „karuoti“ pehmet kõhualust. Nurkasurutud mesikäpale see ei meeldi, sestap mõmiseb ähvardavalt küüsi välgutades.

Maarjamaal kondab russophobose tont, rahvast sõjaohuga kollitades. Tarkade mõtete linnas katsetati kaasaskantavat plastist pommivarjendit, mis võimaldaks mingil hulgal eestlastel sõjapõrgus ellu jääda, eesti sugu uueks looma. Toompeal erakonnad vaidlevad, et kellel on õigem maailmavaade…

Uudised ängistavad. Tundub uskumatu, et maailmas võib olla nii palju valu ja vaenu, ja et rõõmu jaoks seal enam polegi ruumi.

Meedia lahkudes suure maailma mured kaugenevad, muutudes ebareaalseks: Justkui polekski neid tegelikult olemas, vaid on Meedia väljamõeldud. Taas saabub mu kodukambrisse imeline vaikus ja südamesse turvatunne. Isegi sutike piinlik hakkab, nagu oleksid selle eest kellelegi võlgu.

Lükkan akna pärani. Õuest pahvatab tuppa merelõhnalist õhku ja lindude sädinat. Päeval lähen Raeküla randa, otsustan mõttes. Ronin seal linnutorni ja vaatan maailma läbi omaenda silmade.

Jaga |