Kui sinimustvalge oli vaid unistus. 25 aastat loominguliste liitude juhatuste ühispleenumist

Avasõnad ütlesid Mikk Mikiver, Indrek Toome ja Ignar Fjuk.

Eksperthinnanguid andsid Arno Köörna, Endel Lippmaa, Urmo Kala, Aili Aarelaid, Klara Hallik, Jevgeni Golikov ja Marju Lauristin.

Sõnavõtjate hulgas oli romaanikirjanikke ja luuletajaid, arhitekte, kunstnikke, muusikuid, heliloojaid, lauljaid, näitlejaid, ajaloolasi, ajakirjanikke, ühiskonnategelasi (ka kõrgeid kompartei tegelasi).

Pleenum võttis vastu dokumendid: esiteks, XIX üleliidulisele parteikonverentsile; teiseks, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteele, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile, Eesti NSV Ministrite Nõukogule, Eesti NSV loomingulisele intelligentsile; kolmandaks, Nõukogude Liidu peaprokurörile A. Rekunkovile.

Pleenum tõstis kogu Eesti ühiskonna tähelepanu keskmesse eestluse ja riikluse valusad teemad - avameelselt ja julgelt, murega ja teravalt, esimest korda avalikult pärast 1940. aastat.

Mingit teleülekannet tollal muidugi loota veel ei olnud. Kuid nagu tänase Kesknädala juhtkirjas kirjutab Küllo Arjakas, ootasid tuhanded inimesed järgmistel päevadel pleenumi sõnavõtte trükiajakirjanduses. Oma esituse julges ainsana teha kultuurileht „Sirp ja Vasar" - tõsi, sellel oli toona suur tiraaž.

Siiski, juba samal 1988. aastal andis kirjastus „Eesti Raamat" välja kõnede kogumiku „Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum 1.-2. aprillil 1988" (koostanud Mall Jõgi, toimetanud Ilmar Rattus ja Mart Tarmak, kujundanud Mai Suvi).

Sellest kogumikust ka valitsenud meeleolu meenutuseks mõned mõtted. Rahvarinde sünnini oli sel hetkel jäänud vähem kui kaks nädalat.

INDREK TOOME, kompartei keskkomitee sekretär: Ma ei taha siin uuesti üle rääkida 23. augustit, 2. veebruari, 24. veebruari või 25. märtsi. Vahest olemegi need sündmused kohapeal üle tähtsustanud. Ometi ei või me eirata asjaolu, et Eestis toimuv ei puuduta ainult Eestit. Isegi tänane pleenum pole ainuüksi meie seesmine, kodune sündmus. Selle järgi, mis toimub Eestis, otsustatakse teatud määral ka kogu perestroika üle Nõukogude Liidus. Ei maksa hoopiski arvata, et seal kuskil ookeani taga tegutsevad ainult eesti rahva suured sõbrad. Nendel meestel seal pole tihti õrna aimugi, kust meie väikest rahvast gloobusel üles leida. Ent fakt on see, et oleme kistud globaalsesse ideoloogilisse võitlusse põhjalikumalt kui kunagi enne.

IGNAR FJUK, arhitekt: Vähesed asjad iseloomustavad rahvast paremini kui tema kujutluspilt tulevikust. Meie tulevikupilt, kui me visandame selle kõlbeliselt kindlale baasile, võib meile tagada meelepärase ühiskonna nii kümne kui kahekümne aasta pärast.

ARNO KÖÖRNA, akadeemik: Ühiselt saame palju teha selleks, et vabastada meie ühiskond ja selle juhtimine sügavast skleroosist, ravida ta sellest raskest haigusest terveks.

ENDEL LIPPMAA, akadeemik: Asi on lõppude lõpuks selles, et meil ei ole vaba tööjõudu ja me peame tootmist laiendama kvaliteedi kaudu, aga mitte ekstensiivselt, nagu seda peale suruvad ministeeriumid.

URMO KALA, plaanikomiteest: Veel sel viisaastakul kavatsetakse alustada Tallinna Konservatooriumi uue hoone ehitamist, „Estonia" teatri uue hoone ettevalmistustöid, Tartu uue raamatutrükikoja hoonet. Poola restauraatorite jõul valmivad TRÜ Muuseumi hoone (vanas raamatukogus), Tartu „Vanemuise" väike maja. Alustatakse Noorsooteatri, Tallinna Kunstigalerii, Nukuteatri, Etnograafiamuuseumi (Raadi mõis), Tartu Jaani kiriku restaureerimist. On ette nähtud rajada nii Tallinna kui ka Tartu kõrgkoolide mitmeid õppehooneid.

AILI AARELAID, filosoofiakandidaat: Oma südamemurede ja loomekreedode väljaütlemisele on ärganud väga erineva ameti- ja huvialadega inimesed. Ühelt poolt terendub siin kultuurilise pluralismi sünd ja see on hea. Teiselt poolt teeb murelikuks teatav haritlaskonnasisene kildkondlikkus, ülitundlikkus, oskamatus olla kannatlik ja mõistapüüdev enese seisukohtadest erinevate suhtes. Ja see on halb vargamäelik kemplemine, mille oleme endaga üheülbalisest eilsest kaasa võtnud.

KLARA HALLIK, ajalookandidaat: Lähemal vaatlusel selgub, et rahvusliku arengu deformeerimisega on kinni makstud ametkondade ambitsioonid, mida pole häbenetud üldrahvalikeks huvideks nimetada. Ja kui aeg-ajalt mõnele rahvale heidetakse ette ülalpeetava mentaliteeti, siis on see ebaõiglane vähemalt niikaua, kuni selle nimega pole tituleeritud suurimaid ülalpeetavaid, kelle jaoks maa on vaid laoplats, elukeskkond eksisteerib vaid ühes - tarbimise mõõtmes, ja kelle jaoks meie ühiskonna rahvuslik mitmekesisus on vaid tülikas takistus teel unifitseeritud kõiksusele. Rahvas on selles patoloogilises maailmavaates mitte suveräänne maa ja riigi peremees, vaid manipuleerimise objekt, kelle selja taga, range saladuskatte all võib haududa tema õnnelikukstegemise projekte. Kurbloolus on selles, et bürokraatia omavoli toetub ikka veel arvestatavale sotsiaalsele baasile, üleüldisest minnalaskmisest, demoraliseeritud ja poliitikast võõrutatud inimestele, keda veel pole jõudnud külastada teistsuguse, inimväärsema elu lootus.

JEVGENI GOLIKOV, filosoofiakandidaat: Tõsine probleem on praegune põhirahvusest ja mittepõhirahvusest elanikkonna suhe: 60% - 40%. Oluline on ka see, et selline olukord on tekkinud väga kiirete muutuste tulemusena, praktiliselt ühe põlvkonna jooksul.

MARJU LAURISTIN, filoloogiakandidaat: Kuid põhiliseks vastuoluks, mis praegu kannab avalikkuse arengut meie vabariigis ja mis võib viia küllalt tugevate konfliktideni, kui ei leita mehhanisme nende vastuolude reguleerimiseks, on vastuolu rahva suurenenud eneseteadvuse, osavõtutahte ja huvide tunnetuse ning vabariigi juhtkonnas siiski tuntava konservatiivsuse, rahvakartuse ja bürokraatlike huvide esiplaanil olemise vahel. Seda vastuolu on leevendanud kindlasti n.-ö. välispinnal ühed ja teised järeleandmised, katsed kontaktiks ja dialoogiks, kui olemuslikult see vastuolu süveneb, ja me võime öelda, toetudes ka avalikkuse uurimise andmetele, toetudes nendele kirjadele, mis tulevad toimetustesse, et me oleme Eestis jõudnud sisuliselt poliitilise usalduskriisini.

VLADIMIR BEEKMAN, kirjanik: Kõige eelöelduga liitub väga tihedalt see, mida nimetaksin juhtide probleemiks. Meil on kehvemate aegade tulemusena üsna kindlalt juurdunud liidrite kujundamise autoritaarne, sisuliselt ebademokraatlik süsteem.

ADO EIGI, arhitekt: Eesti rahvas on tõsiselt mures oma saatuse pärast. Poolikud reformid majanduses ei ärata enam usaldust. Viimatel aastatel uut hoogu saanud migratsioon on kujunenud tõsiseks ohuks eesti keelele, kultuurile ja majandusele.

AIN KAALEP, kirjanik: Ja lõpuks tahaksin ma kokku võtta oma sõnavõtu positiivse idee, mille ma püüan sõnastada niimoodi: meie ideaal on humanistlik ja demokraatlik paljurahvuseline õigusriik.

IRINA RAUD, arhitekt: Kui küsida meie, arhitektide käest, kas me näeme võimalust uute elamuprogrammide täitmiseks, siis on vastus - ei. Miks ei? Sellepärast, et me ei pea võimalikuks senise ehitustegevuse jätkamist - anonüümne korter anonüümsele inimesele - normaalsete elutingimuste eiramist ja projekteerimist teadmatuses, kas korterisoovija on vana või noor, rikas või vaene, üksik või perekonnainimene; arvestamata rahvuslike eluviiside olemasolu ja muidugi elamuehituse kvaliteedi parandamist.

ENN PÕLDROOS, kunstnik: Milline ka poleks meie hinnang migratsiooni põhjuste ja nende inimeste kohta, kes selle valla päästsid, me peame tõdema, et paljugi toimunust on muutunud pöördumatuks, et ka kõige optimistlikum mudel tuleviku Eestimaast sisaldab endas küllaltki suurt protsenti muukeelset elanikkonda.

IKE VOLKOV, arhitekt: Teen ettepaneku suurendada Eesti loominguliste liitude iseseisvust, teen ettepaneku koostada oma põhikirjad ja asutada oma majandusorganiatsioonid. Siis saavad liidud loodetavasti normaalsemalt kui seni funktsioneerida.

LEPO SUMERA, helilooja: Ametnikel on suur privileeg, ma ei mõtle ainult materiaalseid privileege, vaid seda kõige hullemat, informatsiooni privileegi. Me kuuleme ühest või teisest asjast, ühest või teisest seaduseelnõust, aga me iial ei tea, kes selle taga on, kes on sellest huvitatud.

HEINO KIIK, kirjanik: On villand elamise häbist sellises riigis. Tahaks hoopis tunda uhkust omaenda tublis riigis elamise täiuslikkusest. Väga-väga tahaks tunda seda õilistavat tunnet, see on olnud kogu teadlikku elu läbivaks suureks unistuseks.

VALVE PORMEISTER, arhitekt: Rahvas on liitunud ühises mures. Elame uuel ärkamisajal, kus iga üldsusele sümpaatne kultuuriobjekt kogub annetusi. Kunstimuuseumile on nüüd juba laekunud ligemale 70 000 rubla.

HANDO RUNNEL, kirjanik: Kes on see vägi, kes ühiskonnas õpetused muudab dogmaks? Vanasti oli selleks kirik - see on ideoloogiline institutsioon. Tänapäeval meie riigis on selleks institutsiooniks, selleks kirikuks partei. Partei on nagu kirik vanasti monopoliseerinud oma seisundi ja püüdnud võtta kogu au, mõistuse ja südametunnistuse oma kontosse. See on väga suur vägivald kõigi südametunnistuste vastu.

ARVO VALTON, kirjanik: Ma arvan, et demokraatia ei ole üldse mitte mõeldav, kui ühiskonnas ei ole võrdsete võimalustega erinevaid parteisid. Üheparteisüsteemi puhul ei saa rääkida demokraatiast. Eri gruppide diskussioon on meil nii puudulik, et ei maksa teha enesele illusioone, nagu me oleksime midagi tõepoolest demokraatia alal juba saavutanud.

TÕNU TEPANDI, näitleja:

Ma tahan omale valitsust

Kes ei tule minu vastu

Kilpide, koerte ja veekahuritega

Vaid kellega ma saan astuda dialoogi

Kes saab kaitsta minu huve

Kes aitab mul kaitsta säilitada

Arendada Eesti elu

Tõsta eestlaste taset

Kellega koos saan ma arutada

Eesti rahva muresid

Ja neid on meil palju

Ja neid on meil palju

Ja neid on meil palju

REIN RAUD, kirjanik: Tahaksin küsida, kas keeldumine põhirahvusest elaniku emakeelsest teenindamisest ei ole tema õiguste otsene kitsendamine. Küll aga on igati loogiline nõuda keeleoskuse omandamist muulastelt, kes soovivad elada ja töötada teises keelekeskkonnas.

ALEKSEI PETERSON, ERM-i direktor: Ma küsin teilt, ühe kultuurirahva tarkadelt peadelt, ütelge mulle, palun, kus on maa, nimetage rahvas, kus on 44 aastat rahvamuuseum varemetes seista lastud? Kas teil ei hakka piinlik, seltsimehed?

MIHHAIL ŠATROV, kirjanik: Küsimuste küsimus, mis peab kõiki puudutama, on niisugune: demokratiseerimine või liberaliseerimine? Et me ei loeks liberaliseerimist demokraatiaks. Neid, kes pooldavad liberaliseerimist, on tohutu hulk, ja just nemad seisavad meil tee peal ees. Mis on liberaliseerimine? See on natuke pikem ohelik.

Varem oli kümme sentimeetrit, nüüd koguni poolteist meetrit pikk. Vähimagi häire korral tõmmatakse see jalamaid viie sentimeetri peale koomale.

ALLAN KULLASTE, tele-raadiokomiteest: Võtame näiteks televisiooni. Tõepoolest, oleks vaja meie tähtsamad ühiskondlik-poliitilised ja kultuurisaated teha arusaadavaks eesti keelt mittevaldavale elanikkonnale. Sellest on ka täna siin korduvalt räägitud. Muide, nagu näitavad ka tähelepanekud, selle elanikkonna poolt huvi suurenemine Eesti Televisiooni probleemsaadete vastu on olemas.

REIN JÄRLIK, ajakirjanik: Kui me salastame dokumente, mis kõnelevad inimeste karistamisest, ja neid ei avalda, siis ei saa me kunagi teada,mis ajastus ja ühiskonnas me oleme elanud. Kui me ei teaks midagi tuleriitadest ega sellest, mille eest inimesi sinna surema saadeti, ei oleks inkvisitsiooniaega meie jaoks olemaski. Me ei saa mõistaei neljakümnendaid, viiekümnendaid ega kuuekümnendaid, kui me ei teaks, millised olid eetilis-moraalsed, õiguslikud ja poliitilised normid, mille järgi inimestel elada või millesse neil ennast suruda tuli.

Jne, jne, jne.

Jätkusid sõnavõtud: Aivo Lõhmus, Jüri Arrak, Jaak Jõerüüt, Jaan Kaplinski, Heinz Valk, Andres Langemets, Jaan Rääts, Lennart Meri, Kalju Komissarov, Aino Pervik, Paul-Eerik Rummo, Märt Kubo, Jüri Paalma, Jüri Jaama, Inge Teder, Mark Soosaar, Lembit Koik, Rein Veidemann, Enn Vetemaa, Tiit Koldits, Ingo Normet, Vjatšeslav Glazõtšev, Ain Soidla, Feliks Undusk, Hando Runnel, Mikk Mikiver, Eino Tamberg, Tõnu Liigand, Rein Agur, Ants Paju.

URMI REINDE, peatoimetaja

Jaga |