Viimasel kaitseliinil

Riina Rossa,      07. veebruar 2007


Ajakirjandus on lõkkele puhunud tule, mis ei peaks põlema, – muust enam ei räägitagi, Pronkssõdur on kõigil suus. Mul on küll ükspuha, kas teda Tallinnas on või ei ole. Kuigi elan Viljandis, puutun kokku vene rahvusest kodanikega Tartumaal. Just seal kuulsin esimest korda meie vabadusajal venelasest noorkodaniku suust: „Minge siit minema, kui teile siin ei meeldi! Mis teie, eestlased, meie Pronkssõduriga teete?!"Olin lausa jahmunud ning vastasin: „Teil on üle suure järve ruumi küll, aga minul on seesama maa minu jalge all, minu sünnimaa. Minul ei ole kuhugi minna!"
Eestis elav vene noorsugu ei tunnista, et Pronkssõdur on seotud okupatsiooniga – nemad seostavad teda Teise maailmasõjaga. Mulle kui tavainimesele on päris selge, et leitud on tõeline Vene–Eesti konflikti objekt.
Seepärast las see „Aljosha" seisab seal, kuhu ta on püstitatud. Me ei saa eitada, et suur sõda nõudis väga palju ohvreid. Olgu ta mälestusmärgiks neile!
Mida kuradit küll mindi 9. mail Tõnismäe sõjamonumendi juurde Eesti lipuga liputama! Vaatasin saate salvestusest, et seda lipulehvitamist oli läinud läbi viima ka Viljandi marurahvuslasi, kes eelnevalt võtsid ajalehes Sakala agaralt sõna. Kuhu nad nüüd on kadunud? Miks on need lipulehvitajad vait, suud vett täis?
Mina leian, et see „Aljosha" tuleks rahule jätta – las seisab seal, kus ta praegu seisab. Targem annab järele.
Aga seadused peaksid küll olema, et seal ei peetaks meeleavaldusi või palagane, mida nimetatakse „narodnoje guljanje".
Olen sündinud ja kasvanud vene vanausuliste kõrval. Tunnen ja hindan nende vaimu, austan nende tõekspidamisi, aga, kui vaja, olen sunnitud neile meelde tuletama, et nad elavad Eestimaal. Kas tõesti on eestlased rahul, kui Eesti parlamenti pääseb suurvene kildkonna käepikendus, kes eestlaste tundeid ja tõekspidamisi manipuleerides tunneb võidurõõmu? Eestlased, te ei oska oma vabadust hoida väärikalt! – nii nad ütlevadki.
Hr. Ansip, et olla rahvaliider, ei pea Te mõtlema enda poliitilisele karjäärile, vaid oma rahvale!
Meie rahva XX sajandi suurtragöödia mälestamine ei tohiks paisuda uueks vaenusõjaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)