Kool pole supermarket

RAMON LOIK,      26. veebruar 2003


Õpetaja palgatase ja sotsiaalne positsioon ei ole täna kahjuks kaugeltki õiglases vastavuses tema panusega ühiskonna arengusse. Paljudes koolides levivad küsitluslehed, kus päritakse õpilastelt kui "klientidelt" hinnangut õpetajate kui "klienditeenindajate" töö taseme kohta.

Teatud mõistlikkuse piiri ületades võib see viia ameerikaliku õpilaste diktatuurini. Range pedagoog, kes veel kümme aastat tagasi kas või läbi halli kivi ka kõvema peaga õppuri paari võõrkeelt rääkima pani, võib nüüd "tänutäheks" nõudlikkuse eest lõpparve saada. Õpetaja sotsiaalse positsiooni alaväärtustamisega kaasneb paratamatult hariduse devalveerumine. Õpetaja ei saa piisavalt nõuda, sest muidu kukub tema populaarsusreiting (sic!). Kool ei saa juba oma olemuselt olla lausliberaalne. Õpetusest lahutamatu kasvatus saab tugineda ikkagi vaid õpetaja-laurilikule autoriteedile.

Staazhitasu tuleb taastada

Õpetamine on kunst, mille meistriklassi jõudmiseks kulub pikki aastaid. Neid aastaid tuleb õiglaselt väärtustada. Debatt atesteerimine versus staazhitasu on paraku kiuslik just vanemate ja kogenumate pedagoogide suhtes. Aga kui atesteerija tahab staazhikast õpetajast lihtsalt lahti saada? Võib-olla ei tahagi, aga paljude teenekate pedagoogide kartused ei ole ilmselt päris alusetud. Ma mõistan, et atesteerimise kaudu saab teostada riiklikku järelevalvet, kuid eelkõige on see ikkagi hoob personalipoliitikaks. Pakun välja, et pigemini võiks iga 7-8 aasta tagant sooritatav litsentsieksam anda nii riigile, koolile kui ka õpetajale piisava arengukindluse. Loomulikult tuleb kõrghariduse ja teaduskraadiga noore õpetaja palgamäär viia vähemalt Eesti keskmise sissetuleku tasemele. Loomulikult tuleb ühtlustada omavalitsuse ja riigieelarvest palka saavate pedagoogide töötasud, kuid makskem ka staazhitasu, sest õpetaja kogemus on kogu rahva vara.

Kool täidab sotsiaalset rolli

Kool mitte ainult ei õpeta aineid, vaid loob kasvu- ja arengukeskkonna, mis saadab inimest läbi järgneva elu. Haridus peab konkreetsete aineteadmiste kõrval andma ka piisavad sotsiaalsed toimetulekuoskused, õpetama enda arengut iseseisvalt kujundama. Eestil on kahjuks ikka veel üks suur häbiplekk - talumatult suur põhikoolist väljalangevus. Veel mõned aastad tagasi riik isegi ei teadnud, kui palju koolikohustust mittetäitvaid lapsi Eestis tegelikult on. Täna me teame, et see arv on üle tuhande aastas(!). Siinkohal pole vist pikemalt vaja põhjendada kõigile tasuta sooja koolilõuna või õpilaskodude rajamise jätkamise vajalikkust. Ennemini võiks minu arvates mõni geenivaramu-laadne projekt seisma jääda, kui et vanemliku hoolitsuseta lapsed Kopli liinidel hulkuma peavad. Hariduseelarvet suurendades ja vahendeid tasakaalustatult jagades ei tohiks üks teise arvelt tegemata jääda.

Hariduskulud Põhjamaade tasemele

Iga täisväärtusliku põhihariduse pealt kokku hoitud kroon tuleb riigil hiljem töötu abirahana või kuritegevuse ohjamiseks kolmekordselt välja käia. Haridus- ja teadusministeerium on uue metoodikaga välja arvutanud, et meie hariduskulud on 6% SKP-st. Euroopa Liidu keskmisega (5,2%) ei olegi seda esmapilgul nii vähe. Tuleb aga arvestada, et uute süsteemide loomine on alati kordi kulukam kui juba töötavate hooldamine. Olen ka pärast valimisi seisukohal, et Eesti kulutused haridusele peavad Skandinaaviamaade (Rootsi, Taani, Soome, Norra) eeskujul olema vähemalt 7% SKP-st, toetamaks kõrghariduse ja teaduse kõrval senisest palju rohkem kaasaegse kutseharidussüsteemi, põhi- ja huvialahariduse arengut. Ja palun veel kord, ärgem sulgegem väikseid maakoole!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)