Kuhu lähed, Eesti?

Nii saanud Eestist suur prügimägi:

Vanad autoromud, kaltsud ja kõik muu,

Mis raja taga kõlbmatu ja nadi.

Sest eestlane on õnnest oimetu!

Nii odavalt me lasknud ennast osta,

Me rahvusuhkus ammu nullitud.

Pääsuke end tõmbaks häbist oksa,

On rukkilill umbrohus hävinud.

Ajas, kui maitseb magustoit,

Ja see on teine eestlane,

Vaheldub vaid hämarik ja koit.

Kõik muu ei ole enam endine.

Ma halvast rääkida ei tahaks,

Sest tänapäeval pole nõnda kombeks,

Kuid ärge siiski pange pahaks –

Minevikuta ei elaks meie homses.

Ei hoolita nüüd enam vaimust,

Sest et võimu võtnud rahajõmm.

Rahavõimul aimdust pole vaimust,

Raha laastab, hävitab kui pomm.

See luuletus sai kirjutatud üle 10 aasta tagasi. Juba siis nägin, kui vales suunas asjad liiguvad ja inimesed, eesotsas valitsusega, on nii lühinägelikud. See kaltsu- ja romuäri kestab edasi, sest rahvale löödi kord vastu käsi. Olid ju farmid loomi täis, põllud haritud, heinamaad niidetud. Kanad munesid ja lehmad lüpsid. Oleks mindud vaid sellelt tasapinnalt edasi... Aga ju oli uutel Eesti valitsejatel „Internatsionaal“ kõvasti pähe löönud: „Me vana korra hävitame!“

Ei olnud vene ajal kõik halvasti ja pole nüüd kõik hästi!

Taara, mida nüüd vedeleb kõikjal, oli korduvkasutamisel. Pakkepaber põletati pliidi all. Mets kasvas ja melioratsioon töötas. Elekter maksis mõne kopika.

Ja nii rahvas püüdbki mingi nigela äriga end ära elatada, kuid kaelas on laenud. Ka põllumeestel, kes on hingega oma põllulapile truuks jäänud.

Valitsus aga teeb nägusid, jagab valimiseelseid lubadusi, imetleb iseennast. Ei tunnista vigu ega mõtle tagajärgedele. Raskuse kannab rahvas. Kes ei suuda – murdub, hakkab (või on juba hakanud) jooma. Kes lööb käega, lootusetus silmis...

Sõnake tollest uuest klaassambast. Sambal peaks olema hing. Pronkssõduril seda oli – ta väljendas kogu rahva leina. Külm klaas teeb aga südamed veel kalgimaks.

MATILDE ERIKSON, Räpina, Põlva maakond

Jaga |