Mürtsub trumm ja pillid hüüavad...

KARL METSAOTS,      02. veebruar 2005


Pealetungi esimene päev
Suures videvikus ületasime maantee. Jooksime mööda sakslastest sissetallatud rada. Enne kui rada metsavahimaja õue keeras, tuli kümmekond meetrit sibada piki külavaheteed. Küla poolt, lumise künka tagant, lendas meile vastu üsna rihitud kuule. Oli seal mõni snaiperikuulsust ihkav saks või mõni lausa algaja. Kes aga pihta sai, loeti snaiperi ohvriks.
Õues oli varju, suur kuur kaitses külapoolset külge. Tühi laudehitis oli ju püssikuulile pappmajake, aga sõdurile ikkagi sirmi eest. Kui metsavahimaja kõrgele trepile tõusime, siis paistsid külakatused üle kuurikatuse armsasti silma. Uks oli ristseliti lahti, köögis tuli pliidi all. Tuba oli meeldivalt soe, narid tühjad, aknad laudadega kinni löödud. Alt keldrist tassiti kedagi välja. Ju siis maja lausa mineeritud polnud. Kes oleks tundnud kohustust pööningule vaadata? Mis sealt ikka saada! Mõnda aega soojendasime end pliidi ees, köögis oli puid küllaldaselt. Tagatoast kostis sõimu ja tänitamist, keegi oli end juba narile siruli ajanud ja püüdnud esimesele pealetungipäevale kriipsu alla tõmmata.

Ei, pealetung jätkub! Luusisin mööda õue. Keldriuks oli poolpoikvel, keldris põles latern. Betoneeritud ruum võis mahutada vabalt pool tosinat meest. Kes sisse oli saanud, ei tihanud kohe välja tulla, sest uksetagust ei varjanud siin enam kuuri tumm sein. Paistis, et sakslasel pole süütekuule käepärast. Maja oli tervenisti meie päralt. Sanitaarinstruktor juba sidus seal tattnina valgel haavatuid.
Kui siia mürsk kukub, siis on kõik armetult segamini. Viies rood oli vasemale küla serva välja jõudnud, aga kuulipildujatulega maha surutud. Seal kamandas mu kunagine kangelaslik mängukaaslane. Ju ta tahtis käigu pealt ja oma algatusel küla ära võtta. Meie katjuušade tulelöök tuli talle peaaegu selga. Pärast seda polnud mõnda aega ründajaid ega kaitsjaid.

Metsavahimaja kõrval, teisel pool külavaheteed, oli männitukakene ja selle teisel küljel väike kruusaauk. Sinna oli koondatud meie roodu mehi. Mitut korda ei lasta paluda! Küla poolt kuulipildujat mängu ei pandud, püssimehed plaksatasid nagu piitsaga piki teed. Sain puude alla, ühe suurema liivaugu serva, omade hulka. Siin oli vaikne, aga mitte kauaks. Ju vaenlane arvas, et meie kogunemine on lõppenud.
Hakkas sadama väiksekaliibrilisi miine. Puude latvades puhkes tulelilli, mõni lõke plahvatas otse kruusaaugus. Haavatute hüüded.
Siinsamas kruusaaugu serval oli kõveras meie rühma vanem vanemseersant Teder. Miinikild oli kõhtu jooksnud. Võtsin ta kaenlasse ja läksin künkast alla. Üle tee küll jooksuga ei saanud, õnneks aga jooksid kuulid seekord ise – meist mööda.
Metsavahimajas oli sanitaarinstruktor alles ametis, rühmavanem sai asjatundliku hoole alla. Ise ma aga ei pidanud õigeks miinipildujatule alla tagasi ronida. Ikka veel lõhkesid männitukas mürsud. Keegi haavatu tuli ja ütles, et mehed on läinud metsa ja liikuvat varjatult küla serva pidi.

Jooksin keldrisse. Seal põles endiselt gaasilamp, seisis paar meest. Mõne aja pärast küsiti, mis väljas toimub. Pagana pihta, see oli üks polgu vastuluureohvitsere, kes oma kannupoisiga siin redutas. Vaja oli osata rääkida! "Liiguvad mööda metsa edasi."
"Teie sinna ei lähe?" "Mida snaiper kottpimedas metsas ära teeb, rikun seal oma optilise sihiku ära. Ootan hommikut." Rahule jäid, ei ähvardanud tribunaliga. Võibolla oli neil isegi seltsim, kui püssimees kõrval.
Miiniplahvatusi enam ei kostnud, ainult nõrk püssituli vahel ärkas, vahel vaibus.
Tundsin, et kelder on külm ja rõske. Metsavahimajja ma end peita ei tihanud. Üks tõsine mürsk ja maja on laiali. Jooksin rada mööda õuest välja maanteele. Üksainus kuul lendaski – hilinemisega, seegi mööda.

Teisel pool maanteed, mändide all olid küngaste vahel väliköögid ja muud asjamehed. Kauaks siingi vaikust polnud, puieladvus juba raksatas ... Ju vastane rehkendas, et siia koondatakse rünnaku lähtealusele uusi jõude. Võimatu polnud ka köögisuitsu haistmine või tulehelk männitüvedel – küla ise asus ju kõrgemal kingul.
Ronisin raudplekiga ülelöödud tühja moonavankri alla, et mõni juhuslik kild mind puuladvust ei tsopsaks, ja magasin oma lambanahkses kasukas ergast sõjameheund.
Esimene tõsine sõjapäev oli seljataga. Olin vastu pidanud teise sõjapäeva koiduni. Väljapuhanud ja külma kõhuga sõdur on lahinguvälja peremees, sellepärast – head und!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)