7 aastat majanduskasvuni…

 1. Majanduse aluste ja aritmeetika õppetund 5B klassile

Majandus on piiratud ressurssidest võimalikult suure kasulikkuse loomise protsess. Kuna ressursside piiratuse aste on erinev ja pidevalt muutuv, siis 99% majandusotsuseid on sellised, kus püütakse parandada kõige piiratuma ressursi kasutust mõne teise, momendil lahedamalt käes oleva, ressursi täiendava kulutamise arvelt. Ehk, lihtsamalt öeldes, võetakse keti kõige paksemat lüli õhemaks ja selle arvel tugevdatakse kõige nõrgemat lüli. Keti kui terviku tugevus kasvab.

Eestis oli 10–15 aastat tagasi tugevaks lüliks tööjõud, kes on praktiliselt Euroopa kvaliteediga ja lepib India palgaga. Inimene, kes oli nõus ka kartulikoori sööma, peaasi et tulevikus elaks eurooplasena.

Nüüd on peale kasvanud uus põlvkond, kes Brežnevi pidulikust paigalmarsist ja defitsiidist on kuulnud vaid vanaemalt. Ja ka eestlaste vanem põlvkond küsib üha põhjendatumalt: „Mina teen samapalju tööd kui soomlane (tihti isegi rohkem), miks minu palk on vaid 40% tema omast?“ Inimene ei ole enam nõus, et tema arvelt luuakse kasvuhoonetingimusi ettevõtlusele. Pealegi, oleks veel et omadele, aga mitte Rootsi pangahärradele…

Kui 15–20 aastat tagasi tõesti tuli inimeste arvelt tugevdada ettevõtlust ja sisse osta välisinvesteeringuid, siis nüüd ei ole see enam keti nõrgim lüli. Nüüd oleme Euroliidu liige, kus kehtivad veidi teised reeglid, mille ignoreerimine viib selleni, et inimene hääletab jalgadega ja tervitab Rootsit, Hispaaniat, Norrat jne oma uue, tihti alalise elupaigana.

Okuni rusikareegel ütleb: 1% töötajate vähenemist on 2,5% SKP vähenemist. Kui Eestist väljas töötab 40 tuhat inimest, on see 10–12% saamata jäänud SKP-d. Kust siis see uus majanduskasv? Kas selle tagavad sisse toodavad kurdid ja türklased? Kas oravad on juba varunud neile mošee ehitamise koha ja raha?

2. Pekske omi!

Kõik riigid püüavad  kaitsta oma kodanikke. Reformierakond pakub aga  abinõude kava Eesti inimeste elujärje halvendamiseks. Kõigepealt kärbitaks toetusi (Reformi kõnepruugis irooniliselt: laussotsiaaltoetusi) ja seda olukorras, kus kiiresti kasvab tööpuudus, kallinevad ravimid ja hindade kasv on tämavu oma 10% (eelkõige muidugi küte, toit, riided ja transport, mida  just lihtinimene tarbib pidevalt), oleme hädas sündivusega jne.

Reformikad soovivad tervet ametnike armeed, kes tegeleks arvutamisega, kes ja kui palju peaks toetust saama ja kes mitte.

Mul on endal huvitav mälestus perioodist ligi 15 aastat tagasi, kui mind aeti kuude kaupa taga (olin just siirdunud Tartust Tallinnasse Riigikogusse), et mulle üle anda kuus täiendavat krooni, mis ma olin saanud lapse sünnitoetusena vähem. Minu arvutuste järgi läks selline sekeldamine maksma umbes 100x rohkem.

Oluline kokkuhoid riigieelarvele tuleks toetuste arvelt vaid siis, kui kärpida sotsiaaltoetusi lausa drakooniliselt. See aga pole Eesti suurte sotsiaalsete kontrastide olukorras mõeldav. Pealegi on mitmetes EL-i instantsides mainitud korduvalt Eestit kui lubamatult nõrga sotsiaalsüsteemiga liiduliiget. Kas nn suhkrutrahv tõesti midagi ei õpetanud?

Enamik maailma maid on olukorra lahendanud väga lihtsalt. Ei peeta ülal supersuurt ametnike armeed toetusesaajate kindlaksmääramiseks ja võimalike võltsingute avastamiseks, vaid lapse- jmt toetusi makstakse kõigile. Progressiivne tulumaks aga toob nendelt, kellel toetusi pole üldse, või siis ei ole vaja nii suures määras, vastava summa automaatselt tagasi. Progressiivne tulumaks on Reformierakonna arusaamades koll, aga automaatsete stabilisaatorite kasutamist ollakse korduvalt toetanud. Sõnades….

3. Vale olgu suur

Tsiteerin: „…jätkata seni hästi töötanud ettevõtete investeeringute maksuvabastuse süsteemiga“.

Kus on investeeringute vabastus? Eestis on ettevõtjate kasum täielikult maksuvaba, kas seda kasutatakse investeeringuteks või jäetakse vedelema arvelduskontole. Maksustatavad on vaid mõned kasumi kasutamise viisid, mille hulka, muide, ei kuulu kasumi viimine Eestist minema.

Just siin on meie ettevõtete maksustamise süsteemi nõrkus. Kui teistes riikides on kasum maksustatud siis, kui teda ei investeerita – enamikul juhtudel samasse riiki –, siis Eesti soodustab oma maksusüsteemiga kapitali Eestist välja viimist ja kasumi uuesti investeerimata jätmist – olukorras, kus riigis on suur majanduslangus!

Mitte keegi pole kuskil esitanud arvutusi, mis vähegi korrektselt näitaksid, et Eesti ettevõtete maksusüsteem on olnud investeerimist (eriti veel Eestisse!) soosiv. Küll on arvutusi, mis näitavad, et sellist seost üldse pole, või isegi, et see seos on negatiivne. Nii jääbki üle taguda tühja trummi vanal heal kuulsusrikka Nõukogude armee põhimõttel: sadu kordi korratud asi kulub pähe ja mõnigi hakkabki siis seda uskuma.

Kas rahaomanikele kuldse tee tegemine kasumi Eestist välja viimiseks ja stiimulite vähendamine selle raha investeerimiseks aitab kaasa uuele majandustõusule, jäägu igaühe enda otsustada…

Järgneb

OLEV RAJU, Tartu Ülikooli majandusõppejõud

Jaga |