Kas Teises maailmasõjas langenute mälestusmärk või sõjavõidu pühitsemise paik?

Aino Runge,      26. juuli 2006


Vaatamata pikaajalisele lugemisoskusele pole meie maal aru saadud, milleks püstitati Tõnismäele mälestussammas. Sellele pandi kiri „Teises maailmasõjas langenud sõjameeste mälestusmärk". Pärast sõja lõppu oli sinna võimalik kõigile sõjas langenutele ja tundmatu sõduri hauas puhkavatele sõjameestele lilli viia. Nende hulka kuulusid ka Eesti Korpuses langenud mehed – see oli ainus võimalus nende mälestust meeles pidada. Eestist mobiliseerituid umbusaldati ega koheldud teiste Punaarmeesse mobiliseeritutega võrdselt. Neil tuli taluda nälga ja hiljem võidelda ohtlikumates rindelõikudes, mis tõi kaasa suuremaid kaotusi.

Tõnismäele püstitatud mälestussambale andsid meie vene rahvusest kaasmaalased hiljem aga hoopis teise tähenduse – „võidupüha tähistamise paik". Kärarikas võidupüha-peopidamine langenute mälestusmärgi juures eestlastele ei sobinud, ja nad taandusid sellest paigast. Sõjavõitjatel peaks tähtpäeva tähistamiseks oma paik olema ja selle paiga kindlaks määramine oleks igati õigustatud. Varem tähistati võidupüha Maarjamäel; seal peaks see koht edaspidigi olema.

Tõnismäe mälestusmärk ja selle ümbrus on võimalik ümber kujundada – taastada tema esialgne funktsioon.

Mälestusavaldused seisneksid mälestussambale vaikses lillede asetamises ja pealangetamises, nagu teeb seda ka mälestusmärgil seisev sõdur. Sellise rahuliku olukorrani jõudmiseks peavad sammu tagasi astuma nii eestlased kui ka venelased.
Venelased loobuksid sõjas langenute mälestussamba juures kärarikkast võidupüha tähistamisest, eestlased aga leiaksid selle peo korraldamiseks uue asukoha ja säilitaksid langenute mälestussambale tema praeguse asukoha.

Südamevalu langenute ja hukkunute pärast on kõigil rahvustel ühesugune. Vastastikune peab olema ka lugupidamine tunnetest ja üksteise toetamine leinas.

On tarvis kokku tulla ja erimeelsused klaarida. Praegu kujunenud olukord, mis on kaasa toonud vastastikuseid süüdistusi, peab taanduma. Selleni jõuame, kui istume ühise laua taha ja käitume inimestena, kes peavad lugu langenutest ja Eestimaa rahumeelsest elust.

Püüame oma väikesel kodumaal näidata, et hea tahtmise juures on võimalik keerulised probleemid selgeks rääkida ja mõlemapoolne kompromiss leida – jõuda rahuldava lõpplahenduseni.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)