Terje Sootsi mälestuseks

Anne Ratman,      14. jaanuar 2004


Kaotades inimesi, kes on meie südamele armsad, tunnetame alati, et vaesume millegi võrra, kuid ka oma süüd, et ei oska neid hoida, ei hooli, aina upitame või haletseme ennast. Kolleege kardame või kadetseme. Kui neil on mure, siis väldime neid, ei tunne enam. Kuigi just mures vajab inimene seda kõige enam. Oled kui halvatud, ei oska oma peakest kuhugi panna. Oled kui pidalitõbine, kellele selle pitseri on külge löönud mõni usurpaator, mõni kalk jünger.
Miks ei kuulnud me üheski meediakanalis sellest, mis on juhtunud Terjega, et ta on raskesti haige? Jah, "Müstilises Venemaas" me teda enam ei kuulnud, saadet tegi üksi David Vseviov, kuid pidasime seda nn aja nõudeks, kus töökohtade optimeerimine olgu üle kõige, võis ka arvata, et kaunishing Terje enam ise ei talunud meedias valitsevat mikro- ega makrokliimat.
Kui inimesed oleksid teadnud tema haigusest, kui paljud oleksid teda vaatama läinud, oma tunnustust ja armastust talle pakkunud. Nüüd teda aga enam pole. Häbi on. Minule ja usun, et paljudele Eestimaa inimestele on Terje kaotus nagu isiklik kaotus.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)