Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Toomas Kall: Kuidas saaksin mitte tahta õnneaega?

Urmi Reinde,      28. märts 2007


Poliitringkondades populaarse nukusarja „Pehmed ja karvased" stsenarist Toomas Kall vastab rahva poliitikalehe küsimustele.


Mitu aastat on „Pehmed ja karvased" vana? Kust ja kuidas ammutate inspiratsiooni iganädalase veerandtunnise saate teemadeks? Kas jälgite selleks pingsalt iga päev poliitilisi protsesse ja telgitaguseid?

Natuke üle viie aasta. Selle aja jooksul ma ei olegi veel leidnud head kindlat kohta, kust inspiratsiooni ammutada, s.t seda korraga suurel hulgal välja tõsta. Kindlasti ei aitaks mind, kui ma jälgiksin iga päev poliitilisi protsesse. Ja veel pingsalt? Ma ei ole politoloog. Ma ei ole ka uuriv ajakirjanik, kelle töökeskkond on telgitagused. Ma olen stsenarist, kellele on lubatud ka natuke fantaasiat.

Kas Teil on isiklikke informaatoreid valitsuses ja Riigikogus, või valite oma kangelaste teod ja sõnad pelgalt meedia põhjal?

Ei, mul on informaatorid ainult ajakirjanike ja teleoperaatorite hulgas. Esimesed vahendavad mulle poliitikute mõtteid, teised tundeid ja kehakeelt. Vahel harva olen kasutanud ka informaatorit, kes toksib mulle Toompeal Riigikogu stenogramme. Kahtluste hajutamiseks olen kõigi informaatoritega kokku leppinud, et nad suunavad kogu mulle antava info ka avalikkuse ette.

Kuidas on seotud või omavahelises sõltuvuses Teie vaba mõte ja raha? S.t kuna nukud on teatavasti kallid, kas peate persoonivalikut piirama või „vanad" nukud tegevusse alles jätma?

Jah, nukkude arv on piiratud ja mõni pääseb seetõttu ekraanile rohkem, kui tema poliitiline kehakaal parajasti eeldaks. Aga see on väike pahe. Veel halvem oleks, kui seal kubiseks erinevatest nukkudest, mis kehastaksid kõikvõimalikke poliitilisi ühe-, kahe- ja kolmepäevaliblikaid, aga kellel poleks meeldejäävat karakterit ega üldse suurt midagi, mis vääriks nukuks ülendamist.

Kas olete kuidagimoodi kurb, kui nt Parts, Kallas, Rüütel päevakorrast maha tuleb võtta?

Kurb mitte vastavate prototüüpide pärast. Ma lihtsalt tean, et mida vähem tegelasi on ühes saates, seda monotoonsem ja halvem on see saade. Nii et tuleb välja kraamida kõik nukud, kes on veel vähegi elujõulised või kellel võib olla teatud kontekstis midagigi öelda.

Kas selline saatesari on Teie meelest mõeldav ainuüksi avalik-õiguslikus kanalis või võiks samalaadset toota ka erakanal?

Erakanal fetisheeriks liialt vaatajaskonna suurust. Kui ta leiaks, et näiteks noori on vaatajate hulgas vähe, siis nõuaks ta kohe, et igas saates võiksid olla mingid tibid, ja kindlasti soovikontsert, ja poliitikat tuleks vähemaks võtta, sest poliitika ju noori ei huvita! Ja kui selguks, et ka pensionärid vaatavad vähe, tuleks erakanal peagi mõttele, et pehmed ja karvased tegelased võiksid anda rohkem elulist toimetulekunõu. Nii et – las ta olla praegu pealegi avalik-õiguslikus, mida see viimane termin ka ei tähendaks. On mugavam.

Kas Teie meelest Eesti meedia on „kallutatud" ja – olenevalt vastusest – kas Teie stsenaarium järgib nn poliitilist korrektsust, et iga persooni üle naerdaks n-ö võrdselt?

Ma ei ole meedia kallutatust ise mõõtnud ega ole ka vastavaid uurimusi lugenud, et sellest midagi tõelähedast arvata. See on poliitikute privileeg teha esmamulje põhjal suuri üldistusi ja serveerida neid siis parteiliselt kasuliku tõena. Mis „Pehmeisse ja karvaseisse" puutub, siis üks stsenaarium (nagu ka nt üks ajaleht) on liiga väike ühik, et seal mingit korrektsust jõuaks taga ajada. Mõttekas oleks mõõta pikemat perioodi, kas kvartalit või tervet hooaega. Ja siis, ma usun, ilmneks küll, et kõiki silitatakse enam-vähem ühtemoodi. See tähendab, et kui mõnikord tundubki, et asi on kaldu, siis tegelikult eriti ei ole.

Kas paigutaksite oma „toodangu" nalja-, pila- või ikkagi poliitsaadete hulka? Miks?

Poliitsaadete hulka küll kõige viimases hädas, kui peab tingimata kuskile paigutama. Eelkõige ta on ikkagi meelelahutus. Muljet „Pehmetest ja karvastest" kui poliitsaatest võimendab vist see, et ETV näitab teda, oma poliitpäeval esmaspäeval, poliitikasaadete blokis. Kui tõsta ta kuskile lahedasse laupäevaõhtusse, oleks kohe selge, millega on tegemist.

Kuidas suudate saates varjata omaenda poliitilist eelistust? Aktiivse ellusuhtujana on see Teil ju olemas.

Mina ei varja midagi. Kõik on avalik. Lihtsalt „Pehmed ja karvased" on rohkem kujundlik kunstiteos kui nt „Foorum", kus tuleb asjad võimalikult selgesti välja öelda.

Milliseid süüdistusi olete pidanud taluma või üle elama saadet kirjutades? Kas on Teil õpetajaid-soovitajaid? Milliseid piiranguid peate arvestama?

Piirangute jaoks kasutan ainult enesetsensuuri. Oma sisemise tsensori lükkasin käima juba rohkem kui nelikümmend aastat tagasi, tal on tugev nõukogudeaegne karastus ja ta töötab siiamaani. Aga süüdistatud on ikka. Pärast üht saadet küsis „Postimehe" noorkriitik, et kas stsenarist Kall tõesti ei tea, et ropendamine ei ole naljakas? Kuigi stsenaariumis ei olnud ühtki roppust!

Kas vastab tõele, et siis, kui „Pehmeid ja karvaseid" väga kiruti ja mitmed organisatsioonid astusid nende meelest labase etenduse vastu välja, ei olnud stsenarist mitte Teie, vaid Andrus Kivirähk? Või mäletatakse seda täiesti valesti?

Ootasin kuni selle küsimuseni, et lõpuks meelde tuletada: mina ei ole kunagi olnud ainus stsenarist. Päris alguses kirjutas ka Kivirähk, veel on kirjutanud Urmas Lennuk, ja viimasel ajal kirjutame üle nädala Gert Kiileriga. Võimalik, et mina olen kirjutanud kõige rohkem, seda peaksid teadlased kunagi eraldi uurima. Aga uurimatagi on selge, et kirutud on igal ajal. Alguses muidugi rohkem, sest siis veel ei teatud, et ega kirumine ei aita – karavanid muudkui liiguvad ja liiguvad.

Kas usute, et hiljuti lõppenud valimiskampaanias oli ka Teie saatel oma osa? S.t nii Mart Laar ja Edgar Savisaar kui ka Andrus Ansip said palju hääli tänu sellele, et nende üle saab esmaspäeva õhtuti ka südamest naerda? Ja kas lepiksite süüdistusega, et kuna Villu Reiljanit esitletakse saates võrdlemisi ebasümpaatsena, olete äkki hoopis Teie süüdi, et Rahvaliidul nii halvasti läks?

Usun pigem, et valimiskampaania tõttu kannatasid nii „Pehmed ja karvased" kui ka poliitikud. Kampaania viimastel nädalatel oli rahvas poliitikute nägudest ikka lõplikult tüdinud, nii et oli suur ime, et keegi üldse hääli sai. Aga kindlasti ma ei lepi süüdistusega, et nukk Villu on ebasümpaatne. See ei ole poliitkorrektne. Ütleme, et ta on lihtsalt „teisiti sümpaatne".

Mis võiks olla suurim oht selle saate püsimisel ETV programmis?

On kaks saate püsimiseks olulist tingimust, mille nimel tegutsevad ka „Pehmetes ja karvastes" kujutatavad poliitikud: et püsiks rahu ja et mõni hea kolleeg ei tõuseks Eestis ainuvõimu kandjaks. Seni on need tingimused täidetud. Järelikult, saadet varitsevad ainult sisemised ohud: tegijate väsimine ja rutiin.

Kas saate prototüübid on Teiega kokku puutudes endale ka mingeid arvamusi lubanud? Või äkki Teile mingeid soovitusigi jaganud?

Aga kus saaksid saate prototüübid minuga üldse kokku puutuda? Võib-olla ühistranspordis, aga seda ma kasutan harva. Tõsi, Arnold Rüütel andis mulle eelmisel aastal aumärgi, aga „Pehmete ja karvaste" kohta ta ei arvanud midagi, ja mina ütlesin ka ainult aitäh. Ja pärast, kui presidendikantselei saatis sellest sündmusest foto, siis ma muidugi tänasin Jänest ja Siga meiliga, aga ei saanud ei siis ega ka hiljem mingeid soovitusi.

Mis on Teie arvates Eesti poliitika peamised probleemid?

Eesti poliitika probleemid algavad sellest, et Eesti poliitikud on Euroopa taustal vaesed, nende eetika on kaasa tulnud nõukogude ajast ja nende ideaalid on ähmased. Et vahetuksid probleemid poliitikas, peaks kõigepealt vahetuma paar põlvkonda rahvast. (Rahva hulgas muidugi ka stsenaristid võrdsetel alustel tema muude liikmetega.)

Kas tajute, et võite saate kaudu omalt poolt mõjutada tõelisi poliitilisi protsesse?

Ei. Loodan väga, et mul ei ole tajuhäireid.

Kas Teie sellist Eestit tahtsite? Millega põhjendate?

Muidugi tahtsin. Kui praegune trall lõpeks sama järsult kui lõppes 1940. aastal, siis kogu järgmise ikestatud aja leinataks ja meenutataks just praegust aega kui muistset õnneaega. Kuidas ma saaksin mitte tahta õnneaega?

Küsis Urmi Reinde


Viimati muudetud: 28.03.2007
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail