Reformis käib Rooside sõda

Tegelikult sai 17 aastat võimul olnud Reformierakonna unelm läbi juba siis, kui Taavi Rõivasest sai erakonna esimees. Tugeval parteijuhil Andrus Ansipil oli 2014. aasta alguses Brüsselisse minemisega sedavõrd pakiline, et Siim Kallas taheti kiirkorras poliitikasse tagasi tuua, aga see ei õnnestunud. Pärast seda sai pisut üllatuslikult erakonna esimeheks hoopiski Taavi Rõivas.

Hanno Pevkur sai esimeheks mullu 10. veebruaril, aga tema mandaat aegus juba möödunud aasta detsembri alguses, kui ta teatas oma toetusest Kaja Kallase saamisele järgmiseks esimeheks. Kui suur Pevkuri psühholoogiline töötlemine sellele otsusele eelnes, teavad vaid asjaosalised ise. Pärast seda on erakond olnud neli kuud ilma juhita ja tegelnud Kaja Kallase parteijuhiks tuleku ettevalmistamisega.

Kallaste leeri „päästjaks“ Pevkuri vastu Riigikogu aseesimehe valimistel osutusid Kalle Laanet ja EKRE. On ilmselge, et Reformierakond tegi EKRE-ga diili just varjamaks oma sisevastuolusid ja osade häälte ärakadumist Kalle Laaneti tagant.

Reformierakonna sisesõda meenutab 15. sajandil toimunud Rooside sõda Plantagenetide dünastiasse kuuluva Lancasteri ja Yorki suguvõsa vahel Inglise troonile pääsemiseks.

Ehkki Pevkur nominaalselt on veel Reformierakonna esimees, kohtleb osa erakonnast teda sisuliselt väljatõugatuna. Kroon on juba määratud konkureeriva dünastia esindajale Kaja Kallasele 14. aprillil toimuval Reformierakonna kongressil… Aga vaadates kogu dramaatikat ja pöördeid, pole ma selles enam nii kindel. Kaja Kallase vastasleeri kuulub poliitikuid, kes oma riukalikkuse ja alatuse poolest ei jää millegagi alla Richard III-le.

Eesti Päevaleht kirjutas, et väljastpoolt ei ole Pevkurile esimehena liiga palju ette heita – Reformierakond ja Pevkur isiklikult sai 3590 häält. Mustamäel tegid nad kohalikel valimistel korraliku tulemuse ja partei juhib praegu viimastes  arvamusküsitlustes mõne protsendiga Keskerakonna ees.

Erakonna meililistis  pahandab Pevkur Kallasega selle üle, et viimane on valinud partei sisetülis poole, mitte ei tegele erakonna ühendamisega. „Ka minu jätkamisele Riigikogu aseesimehena tekkisid mingil hetkel sinu poolt ultimatiivsed nõudmised. Siis ütlesid mingil hetkel, et ei sekku fraktsiooni otsustesse. Nüüd oled ise “poole” valinud,” kirjutab solvunud Hanno Pevkur erakonna meililistis. Jääb mulje, et ollakse niivõrd valusas tülis, et ilma kirjavahetuseta kokku saada ning asju ilma kõrvaliste isikute ja ajakirjanduseta arutada enam ei osata.

Eesti poliitikas ei ole naise juhitud erakond siiani valimisedu saavutanud. Viimane valimistel parlamendist väljajääja oli Kristiina Ojulandi juhitud Rahva Ühtsuse Erakond, mille juhiks valiti 27. jaanuaril Pavo Raudsepp. Valimiskünnist ei ületanud kümnendi eest Eesti Vasakpartei, mida juhtis Sirje Kingsepp, ega möödunud sajandil Arengupartei, mida juhtis Andra Veidemann.

Mida saab Reformierakonnast?

Vaadata tasub taas mainitud Rooside sõja poole. Lancasteri ja Yorki suguvõsa verine võitlus ja Rooside sõda lõppes Henry Tudori kuningaks saamisega. Algas pikk ja edukas Tudorite dünastia ajajärk, mis kulmineerus kuninganna Elizabeth I Inglismaa tõeliselt suureks muutmisega.

Esimeheks võiks ju ideaalis saada keegi võitlevatesse leeridesse mitte kuuluv uus ja tugev juht. Vastasel juhul ootab seda erakonda pikemas perspektiivis ees hääbumine.

INDREK  VEISERIK

Kesknädala peatoimetaja

[fotoallkiri]

Kui Riigikogu esimees Eiki Nestor ja aseesimees Enn Eesmaa hoiavad parlamendi juhatuses stabiilsust, siis Reformierakonnast aseesimeeste kiire vahetumine  näitab oravate peataolekut.

Jaga |