Maarenti peab maksma ka valitsus

FEJA RÄIM,      05. detsember 2001



Euroopas jääb kahjuks üha enam löögi alla just nende inimeste elukvaliteet, kes riiki ja ühiskonda üleval peavad. Kas ikka kõik jõukad ja edukad saavad kogu oma tulu ainuüksi omaenda jõupingutuste hinnaga? On ilmne, et väga sageli omastatakse endale üsna suur osa osa ühiskonna tulust teenimatult.

On oluline, et valitsus maksaks ka ise seda maarenti, mis tekib riigi valduses oleval maal. See pole mitte sugugi raha ühelt kontolt teisele kantimine, vaid on vajalik selleks, et maa kasutamine oleks efektiivne ning arvepidamine oleks tõhus ja õiglane. On kummaline, et end parempoolseks nimetanud valitsus ei tunnista, et igal asjal peab olema õiglane hind.

Tänane Eesti on monopole orjav ühiskond

Praegune Eesti riik ei ole teinud midagi selle heaks, et maa väärtus suureneks. Otse vastupidi - riigi egiidi all hiigelkasumit taotlevad infrastruktuuri ettevõtted korjavad üha suurema osa inimeste tööviljast ja maarenti peaaegu ei tekigi. Olgu puupaljaks tehtud Eesti kodanik Tallinna südalinnas või Alutaguse metsas - kui tal peale riigi- ja kommunaalmaksete tasumist raha üle ei jää, ei tekita ta maarenti ei pealinnas ega ääremail.
Selleks et maarenti rohkem tekiks, peab inimestel olema võimalus saada tulu ning see tulu peab tunduvalt ületama riigi- ja kommunaalmakse. Tänane Eesti on aga üheselt infrastruktuuri monopole orjav ühiskond, kus suurem osa elanikkonnast on rängalt pauperiseeritud (s.o vägivaldselt vaesemaks tehtud). Kuna sisuliselt laekub kogu Eesti maarent infrastruktuuri monopolidele, peaks nad olema valitsuse kõrval tegelikud maamaksu maksjad kogu riigis. Sisulises mõistes loovad Eestis maarenti vaid välisturistid.

Inimesed tahavad teha viljakaid jõupingutusi

Kuna riik on rahvalt võtnud kõige elementaarsemagi toimetulekuvõimaluse, tuleb tõdeda, et tegelik maarent on Eestis koos elanikkonna pauperiseerumisega aastast aastasse vähenenud, ehkki kinnisvara turuhinnad on kasvanud. Kui lugeja märkab, siis vaatab ainuüksi sellestki analüüsist vastu Eesti senise majandusliku ebaõnnestumise kurb skeem.
Riigi majandus läheb üles-mäge vaid siis, kui oma rahval tulu kergelt tuleb. Et inimestel tulu kergelt tuleks ja maarent suureneks, selle nimel peab valitsus kogu aeg pingutama - nagu ka iga kodanik, kes leiab, et vaesus pole voorus. Inimesed on nõus selliseid jõupingutusi tegema siis, kui need on viljakad.

Maksud peavad olema respekteeritavad

Minu kirjutise esimeses osas (21. novembri Kesknädal) oli juttu, et maksukogumiseks peab riigil olema süsteem, mida kodanikkond respekteeriks, ning mis lihtsustaks ühiskonna poolt anonüümselt loodava maarendi ümberjaotamist õigluse ja progressi tagamiseks.
Maaperemeest on läbi ajaloo käsitletud pigem maapidaja kui maaomanikuna. Seepä-rast on ka Eestis igal maaoma-nikul õiglane omale tunnis-tada, et maa on kogu ühis-konna omand ka siis, kui tal on peremees.
Maaperemehe ainuomand on aga tema töövili - nii nagu see on aktsepteeritav ka kõigi teiste ühiskonnaliikmete pu-hul. Õiglane maamaks iga konkreetse maatüki jaoks saab seetõttu olla vaid maa-rent, mis sellel maatükil tekib. Kui valitsus koguks kokku kogu maarendi, võiks vastavalt maarendi kasvule tulumaks pidevalt kahaneda. Kes teab midagi tehete järjekorrast aritmeetikas, peaks taipama, et tulumaksu vähe-nemine peaks sel juhul toimuma ennaktempos.

Maa omamine peab olema tulus

Piirkondades, kus maarenti on hoolikalt kogutud, on majandus arenenud kiire-mini kui mujal. Kuid kui jätta kõrvale äärmused, siis enamuses Euroopa riikides käib maksukogumine inimese töö ja tarbimise maksustamise teel. Nii on ilmne, et kaugeltki mitte heale arengutasemele ei ole kristlased jõudnud oma tõdemustes selle kohta, kas valitsusel on õigus seda suuremat maksu nõuda, mida rohkem inimene töötab või tarbib.

Nii jääbki Euroopas kahjuks üha enam löögi alla just nende inimeste elukvaliteet, kes riiki ja ühiskonda üleval peavad. Kui mõtelda aga sellele, kas ikka kõik jõukad ja edukad saavad kogu oma tulu ainuüksi omaenda jõupin-gutuste hinnaga, siis on ilm-ne, et väga sageli omastatakse üsna suur osa osa tulust tee-nimatult. Riik ja rahvas, kes selle tulu, õigemini rendi, tegelikult loovad, leiavad end aga sellises olukorras õigussubjektide ringist välja tõugatuna. Järelikult ei ole ainu-üksi töö ja tarbimise maksustamine ei otstarbekas ega õiglane.
Maarenti on tegelikult üsna lihtne välja arvutada, kuid riik peab suutma need põhimõtted kirja panna. Maarendi välja arvutamine ja kogumine võib tunduda utoopiline, kuid see pole nii. Maarendi mõiste ja selle kujunemise struktuur peab olema maaomanikule arusaadav. Maamaks peab olema respekteeritav ja selle suurust peab saama iga maaomanik halduskohtus vaidlustada. Praeguse maamaksu metoodika ja Eesti kohtusüsteemi totaalse isepäisuse puhul on see aga võimatu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)