Kõigil tasanditel oli RR ühendav ja kaotusi vältiva läbiva ideega liikumine. Malemängus võid  ohverdada mängulustist ning hiljem asetada nupud uuesti lauale, aga RR poliitika kujundajad õnneks sellist mängurlust teiste inimeste saatuse arvel endale ei lubanud. Ühiskonna valmisolek muutusteks sõltub paljudest asjaoludest. Positiivse tulemuse saamiseks on vaja  ühisteadvust. Kuidas see tekib, pole veel lõpuni selge sotsiaalpsühholoogidelgi.

Tõsiasi on, et 13. aprillil 1988 telesaates„Mõtleme veel” vajutas Edgar Savisaar emotsionaalsele päästikule ja vallandas võimsa reaktsiooni, mis kulmineerus üldrahvaliku liikumise formeerimisega 1. ja 2. oktoobril Linnahallis. Mina olin tol hetkel 11-aastane ning suutsin tajuda pigem ainult tundelist lainet, seda eraldi seisvana, mitte veel aga koos ratsionaalsema tervikpildiga.

Tegelikult suutsid vähesed tollal näha Eesti positsioone poliitilise tasakaalu ja eksistentsi hoidmisel. Poliitilised liinid, mis dikteerisid tol ajal reaalse olukorra, olid palju peidetumad kui tänapäeval. Sellises valemängijate paradiisis nagu Nõukogude Liit ei huvitanud tavakodanikku otsuste tegemise mehhanism ega protsess. Kuigi olid olemas ju mingid nn poliitilised mängutoad, kus imiteeriti rahvalähedast otsustamist. Seega jäi tolleaegsele inimesele üle vaid olmesfäär koos murede ja rõõmudega.

Seda üllatavam oli nn olmesfäärist kosmiline ärkamine poliitilisse valdkonda. Tulla sellisest pseudoühiskonnast kaasaegsete poliitiliste relvade juurde eeldas sisemist valmisolekut. See näitas, et nõukogude võimu siinolekut polnud sekunditki nende aastakümnete jooksul andestatud. Näilisest jõuetusest kasvas vastupandamatu jõud, mis mitte lihtsalt ei avaldanud muljet, vaid lausa ehmatas „vastavaid instantse“. Nii võimast poliitilist pauku ei osanud poliitökonomistid ka oma teoreetilistes variantides arvestada.

Rahvarinne tuli, tegi ja jäi. Sai otsustavaks tegijaks poliitväljal, sai valusaks pinnuks eelkõige EKP-le. Et Rahvarinde kõrvale tekkisid ka äärmuslikumad jõud, oli isegi vajalik; aga see, et nad ei pääsenud kriitilistel momentidel maksvusele, säästis meie rahva elusid ja hoidis aega hilisemaks riigiehitamiseks. Veretu laulev revolutsioon oleks muidu olnud ilus unistus, täna ehib toonane täht aga kogu meie lähiajalugu. Vaid ERSP-lise julgusega ei ole võimalik tagada kvaliteeti.

Ma ei ole nõus nendega, kes väidavad, et Rahvarinde töö on lõppenud ning et RR-ideoloogia ammendus 1991. aastal. Just Rahvarinde ühendavast ja vastutustundlikust ideoloogiast tunneme täna Eestis suurimat puudust.

Rahvarinde kogemustest hangitud tarkus kipub kaduma. On ilmselge, et massimeedia ei taha või ei oska seda väärtustada. Kaua sellist jaanalinnupoliitikat teha ei saa, sest kui lugeda näiteks Postimehe (7.04.) juhtkirja, kus tuuakse esile kahe äärmuslase kohtumine enne Pronksiööd, siis võib öelda, et soovmõtlemise propageerimisest jääb väheks. Enne aprillisündmusi ju genereeriti mõtteviisi, et Pronkssõduri äraviimine näitab vene kogukonnale koha kätte, ja alateadlikult loodeti revanshi ajalooliste kaotuste eest.

Täna hakkab must-valgelt välja joonistuma, et aastatagune halb tsirkus oli õnnestunud provokatsioon, kus punktivõidu korjas kahjuks Moskva.  Mida me siit järeldame? Järeldame seda, Rahvarinde samm-sammult ja ilma suuremate ühiskondlike ekstsessideta kogemust Pronkssõduri eemaldamisel ei kasutatud. Järeldame ka seda, et Rahvarinde kogemus kestab edasi Keskerakonnas. Keskerakond oleks Pronkssõduri teisaldanud nii, et rahul oleksid olnud eestlased ja kohalikud venelased. Keskerakond oleks aasta tagasi ise korjanud kaks punkti Tallinnale ning Moskva ja Washingtoni kuivale jätnud. Seda tõsiasja ei tunnistata avalikkusele kunagi, sest siis löödaks ju Keskerakond rüütliks.

Varsti hakkavad meie parempoolne mantra ja peavoolumeedia kordama, et kõik halb, mis seostub Eesti ühiskonna negatiivsemate ilmingutega, on iseseisvuse hind ja maailmamajanduse tagajärg. Tegelikult ei tohiks me keelduda peeglisse vaatamast. Sealt vaatab meile vastu Rahvarinde vaimsus. Rahvarindeline mõtteviis oli meie riigi ehitamise vundament. Kui me ise vundamendi puruks peksame, siis ma ei oska ega tahagi öelda, kes ja kus mitu punkti korjab.

Eestlased on taastanud riikliku iseseisvuse, aga me peame tõstma märgatavalt oma geopoliitilist rolli. Seda on võimalik teha ainult Rahvarinde ideoloogilise pärandiga. Siin peitubki Keskerakonna missioon ja eksistentsi mõte.

JAANUS KARILAID, Keskerakonna Läänemaa piirkonna esimees, Haapsalu volikogu õiguskomisjoni esimees

Jaga |