Vanaisa küsib...

 See aeg tuli, lennutades poisi eluteatri püünele, sundides teda seal mängima saatusega määratud rolli. Talle anti võimalusi näha uue võimu nägu ja tunda „karuoti“ kallistusi, seigelda väikese Isamaa radadel ja suure Kodumaa avarustel. Ta jälgis maailma vägevate võitlust ülemvõimu pärast ja kuulatas kaugel lõõmavate võõraste sõdade kõminat. Nägi suure Kodumaa lagunemist ja leebunud „karuoti“ suikumist talveunne, elas kaasa Eesti Vabariigi taassünnile, pidi kolima sotsialismi hästivalvatud „hooldekodust“ kapitalismi piirideta vabaduste ja võimaluste turule. Tuli näha ka „karuoti“ unest ärkamist ja maailma vägevate ülemvõimuvõitluse taaspuhkemist. Ta aimas jälle kuulvat minevikust tuttavat „külma sõja“ tuulte ulgu Maarjamaa kohal, arvas isegi nägevat viirastust ammulammutatud Berliini müüri ilmumisest Narva jõele. Ta luges „karuoti“ võrdlemisest nurkaaetud rotiga -- „väljapääsmatusse olukorda pandud rott ründab, mistõttu ähvardusi tuumarelva kasutada tuleb tõsiselt võtta“ (Peeter Kaldre, 9. aprilli Maalehes).

 „Õnnelik põlvkond, kelle elus pole olnud sõjakoledusi,“ lausub keegi külalistest, vanaisa esimese klassi lõpupilti uurides.

 Ka tänavu kogunevad esimese klassi lõpetanud oma koolimaja trepile ja tehakse pilte. Erksavärvilistele digifotodele jäävad särasilmsete laste uudishimulike pilkude kobarad. Oh, kui suudaks need vaadata sinna, kus praegu kootakse n e n d e põlvkonna saatuse kangast!..

 ...Telekaekraanil marsivad sõdurite kolonnid. Vaatajat tulistavad relvis meeste uljad pilgud, mis tulvil otsustavust hoobilt söösta lahingusse.

 „Miks paraadidel ei näidata mustades frakkides diplomaatide kolonne?“ küsib vanaisa. Nad on seda au väärt. Tänu nende, maailma võimukeskustes sebivate töömesilaste tarkusele ja kavalusele on seni suudetud jahutada sõjamängufännidest valitsejate tulipäid, takistades neil muuta meie kalleid kodunurmi „kuuma sõja“ põrguks.

LEMBIT KÄÄRID, Pärnu

Jaga |