Eesti alkoholipoliitika soosib salaviina

JAAK LAASNURM,      31. oktoober 2001


Vaatasin hiljuti TV saadet, kus oli juttu metanooli katastroofiga üleskerkinud probleemidest. Peaesineja oli proua Aave Põdra Tallinna Linnavalitsusest. Kuulsime, et alkoholitootjate ja müüjate esindajad istusid koos vabariigi ja pealinna juhtivate töötajatega. Mingit kokkulepet uue aktsiisimaksu osas ei sündinud ja kõik on endine.
Kui siis küsiti, kas ja kuidas on võimalik aktsiisimaksu alandada ja seega salaviinatarbimist vähendada, oli Põdra päris hädas. Ta väitis, et selleks puudub igasugune võimalus ja ka temal endal polnud midagi välja pakkuda. Arvan, et kui ta seda oleks teinud, tähendanuks see talle uue töökoha otsimist.
Kõik jätkub vanaviisi. Salaviina müüjad pistavad südamerahuga taskusse väga suured summad, mis ei laeku riigi tuludesse ega hakkagi laekuma, kuni korda pole majas.
Jälle paistavad läbi kõikidele juba ammu teadaolevad traagelniidid. Viinatootjad teavad, kelle poole pöörduda, kui tekib vajadus rääkida alkoholiaktsiisist. On tõenäoliselt terve rida inimesi, kes saavad regulaarselt pistist, et hoida aktsiisimaks vajalikul tasemel. Ma ei saa nimetada ühtki nime, sest tavakodanikule on see tabu. Ringlevad summad on liialt suured. Salaviina tarbijate arv metanooli katastroofi käigus vaid suurenes.
Paneb ahastama valitsejate jultumus ja rahaahnus. Aga selline on Eesti Vabariigi alkoholipoliitika. Kui raadio- ja telekommentaator Albert Käär veel elaks, ütleks ta: Eesti alkoholipoliitika on selles kohas, kus selg oma viisaka nime kaotab.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)