Eesti julgeolekut ohustab senine kodakondsuspoliitika

Prantsuse revolutsioon on kooliõpikutes alati tähtsal kohal olnud, keegi ei polemiseeri legitiimsuse teemal. Rahval on õigus valida, vigu teha ja enda tehtut alati parandada. Pronksiööl oli avalikkus küll ehmunud, kui Tõnismäele saabusid kaigastega tegelased. Õnneks nad ei pääsenud Toompeale ning meie õnneks Catherine Ashton ja Herman van Rompui ei mõistaks neid. Aga ma tahan osundada meie tõsisele poliitilisele pommile, mis tiksub kõigi meie istumise all.

Vene Föderatsiooni kodanike arv Eestis kasvab. Aastal 2012 ületas see 100 000 inimese piiri. Marju Lauristin tutvustas 4. aprillil 2012 „integratsioonimonitooringut, mis annab ülevaate senise lõimimispoliitika tulemuslikkusest ja otsib suundi tulevikuks". Uurimus pidi andma vastuse küsimusele: „Millised on meie venekeelsed kaasmaalased?"

Muude seast eristus rühm „eestikeelsed aktiivsed ja kriitilised" venelased, keda oli küsitletuist 13% ja kellest pisut üle poole on alla 35-aastased. Nad on „majanduslikult kindlustatud, ambitsioonikad ja kriitilised", tüüpiliselt õppurid, kes oskavad eesti keelt väga hästi ning jälgivad eestikeelset meediat, kuid kelle „kodanikuidentiteet on nõrk: vaid 44% peab end Eesti rahva hulka kuuluvaks". Samuti „Eesti kodakondsus olevat „vähevajalik" ja halva mainega. Pooled nimetavad kodumaaks mõnda muud riiki ja nende alternatiivne poliitiline aktiivsus on suurim". Nad on „rahulolematud kvaliteetse kõrghariduse kättesaadavusega ja eneseteostusvõimalustega, suur osa [on] valmis Eestist lahkuma".

Millise sisu ja tähenduse omandavad need arvud, kui nüüd 4. märtsi uudistest lugesime, et Krimmi sündmustest hoogu saanud „Vene valitsus valmistab ette lihtsustatud korras kodakondsuse andmist kõigile endise Nõukogude Liidu kodanikele", kusjuures nõnda võivad Venemaa kodakondsuse saada kõik, „kes oskavad vene keelt ning kellel on ülenevas liinis sugulasi endise Nõukogude Liidu territooriumil"?

Kas Urmas Reinsalu ja Ko oskavad eesti keelt lugeda?

Nemad vastutavad mitte ainult elamislubadega hangeldamise eest, vaid ka kogu läbikukkunud rahvus- ja regionaalpoliitika, kogu kodakondsuspoliitika eest! Eriti häbiväärseks läbikukkumiseks pean ma Tartu rahu tühistust IRL-i esinumbrite Marko Mihkelsoni ja Ene Ergma mahitusel ilma Venemaalt midagi samaväärset vastu saamata - nüüd juba isegi kaugemas perspektiivis.

Kogu halba, mida „rahvusaateline" erakond on Eesti rahvale oma tegevuse ja tegematajätuga põhjustanud, ei varja enam retoorika viigileht. Reinsalu juhitava IRL-i poliitika Vabariigi Valitsuses teenib täna ilmeksimatult Vene Föderatsiooni hegemoonilisi huve. Eesti kodanike valgumine Euroopa Liitu ja Vene Föderatsiooni kodanike arvu kasv Eesti Vabariigis õõnestavad meie julgeolekupoliitilisi aluseid - sellele IRL-i poliitilisele suunale tuleb teha kiire lõpp.

Eesti turvalisem tulevik saab põhineda lihtsustatud kodakondsuspoliitikal koos sisuliste tööturumeetmetega. Praegune kodakondsuspoliitika ehitab meile sisemist vaenlast, mida on kõrvalt kerge liigutada ja vajadusel üles ärritada.

Võtame selle ohu maha.

KESKMÕTE: Eesti kodanike valgumine Euroopa Liitu ja Vene Föderatsiooni kodanike arvu kasv Eesti Vabariigis õõnestavad meie julgeolekupoliitilisi aluseid - sellele IRL-i poliitilisele suunale tuleb teha kiire lõpp.

JAANUS KARILAID, Haapsalu volikogu esimees, Keskerakond

Jaga |