85 aastat Eesti Maapäeva kokkuastumisest

Jaan Niin,      10. juuli 2002


Eesti Maapäeva (Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu) kokkuastumine 14. (vkj 1.) juulil 1917 kell 3 päeval oli eestlaste kõigi aegade vabaduspüüdluste suursaavutus. Esimest korda tulid kokku ühiseks koostööks Eestimaa kõigi rahvakihtide esindajad, et hakata ise korraldama elujärge oma isade maal

Maapäeva kokkukutsumisele oli 1917. aasta esimesel poolel tehtud suur eeltöö. Pärast keisrivõimu kukkumist oli õnnestunud teostada Eestimaa ühtsele juhtimisele viimise kava. Venemaa Ajutine Valitsus oli määranud Tallinna linnapea Jaan Poska oma kõrgemaks esindajaks Eestimaa kubermangus, kes jäi sellele ametikohale ka pärast Põhja-Liivimaa liitmist. Soome eeskujul Eestile autonoomia nõudmiseks ja saamiseks oli korraldatud Petrogradis 8. aprillil Tauria palee (duuma ja Ajutise Valitsuse asukoht) ees eestlaste rongkäik, millest võttis osa ligikaudu 40 tuhat inimest. Kõige ees kõndisid Vabariiklaste Liidu juhid suure sinimustvalge lipuga, järgnesid sõjaväelased paraadkorras, läikivate tääkidega püssid õlal. Sõjaväelasi oli üle 10 tuhande ja nende kolonnis oli ka 30 sõjaväeorkestrit. Nende järel tuli rahvas lippude ja loosungitega - seltsid oma lippudega, mehed ja naised nii linnast kui ka kaugemalt, aga ka üliõpilased ja kooliõpilased. Loosungid kandsid mõtet: "Elagu demokraatne föderatiivne Venemaa ja autonoomne Eesti!" Rongkäik liikus kiirel marsisammul kaks tundi ja kui see jõudis Tauria palee ette, asetati lipud ja loosungid palee peasissekäigu kõrvale ning juhatus läks sisse valitsuse liikmeid välja kutsuma, et need võtaksid vastu Eesti autonoomia taotlejad. Tulemuseks oli, et juba neli päeva hiljem, 12. aprillil, kinnitas Ajutine Valitsus "Eestimaa ajutise omavalitsuse seaduse".

Eesti ajaloo uus ajajärk

Eestimaa autonoomia sai teoks tänu järjekindlusele, kehtivate seaduste järgimisele ja vaatamata maailmasõja jätkumisele. Omavalitsuslikule korrale üleminekuks loodi Eestis ühiskondlike organisatsioonide liidud, mis tagasid ülemaalise Maapäeva (Maanõukogu) valimiste eduka läbiviimise nii, et see võis koguneda Toompeal, kubermangulossi Valges saalis 14. juulil. Nagu protokollist lugeda, oli tol päeval kohal 39 valitud maanõunikku, puudus 3. Kohal olid ka Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar Jaan Poska ja tema abi Jüri Jaakson. Samas protokollis on ka tähelepanek, et "publikumi ruumides viibis palju rahvast pealtkuulajatena".
Koosoleku avas J. Poska, kes ütles muu hulgas oma tervituskõnes: "Tänasest päevast algab meie kodumaa elus ja ajaloos uus tähtis ajajärk. Uks, mis sadade aastate jooksul seitsme pitseri taga meie ees kinni seisis, on täna lahti läinud ja terve rahva esindus astus temast sisse, et maavalitsemist enda kätte võtta. /-/ Teie asute töösse väga raskel ja tõsisel ajal. Väline vaenlane ja riiklik sisemine korraldus ähvardab koguni riigi olemasolemist. /-/ Aga teie peakohus on rahva õigusi kaitsta, selle rahva õigusi, kes teid siia on saatnud. Ükskõik kelle ja kust poolt ning mis lipu all katseid saab tehtud rahva õiguste kallale kippuda ja neid õigusi kitsendada. Teie peate kõige suurema survega niisuguste katsete vastu välja astuma. /-/ Meie uus ajalugu algab tänasest päevast peale. Mina usun kindlasti, et meie järeltulijad, kes selle ajaloo esimesi lehekülgi loevad, saavad ütlema tõesti: Eestimaa saatis oma esimesse Maanõukogusse oma kõige paremad pojad. /-/"
Vanima maanõuniku Juhan Lasna ettepanekul lauldi püsti seistes "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Esimesena kinnitati asjaajamise keeleks eesti keel. Maanõukogu esimehe valimisel sai Artur Vallner 20 ja Konstantin Päts 19 häält.
Allakirjutanu arvates on see 14. juuli Eestimaa ajaloo kõige esimene põlisrahva ülemaaliselt valitud rahvaesinduse kokkutuleku ja tegevuse päev. See esinduskogu võttis eestlaste kätte kohaliku haldusvõimu ning asjaajamises ja koolides kasutusele eesti keele, kuulutas välja 24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvuse, mida oskuslikult hoidis nii Saksa okupatsiooni kui Vabadussõja ajal. Võib arvata, et ilma 14. juulita 1917 poleks olnud ka 24. veebruari 1918 jne.
14. juulit võiks nimetada näiteks EESTIMAA PÄEVAKS, mil lippu ei heisata, kuid meenutatakse neid, kes meie riigiehitusele "vundamendikraavi kaevasid".

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)