Marko Šorin: tuleb mõelda nagu kabetaja

Olete olnud Sindi linnapea veidi üle aasta. Mis on selle aja suurimad õnnestumised, mida on Sindi heaks ära tehtud?

Suurim töö on olnud vee- ja kanalisatsioonitorustike ehitamine. Projekti lõpuks on sisuliselt kogu linnale tagatud puhtam vesi ning reovee ärajuhtimine. Peale selle on torude paigaldamise lõpuks tänavaid taastatud paremasse seisu, kui need mõnes kohas enne olid.

Hetkel on käimas Sindi Gümnaasiumi kahel hoonel katusevahetus ja soojustamine. Vanima korpuse katus tuleb teha muinsuskaitse eritingimuste järgi ning saab rahastatud linnaeelarvest. Teise korpuse katuse vahetamise puhul õnnestus saada rahastus nn CO² programmist, kuigi esialgu oli Sindi sellest meetmest väljas.

Tänavu taastasime väliujula oma ajaloolises kohas. Vaatamata kehvale suvele osutus ujula oodatult väga populaarseks. Peale sintlaste käib siin ujumas ka Pärnu, Paikuse, Tori ja Sauga rahvast.

Mis on jäänud sellest aastast veel südamele?

Veeprojekt on nõudnud oodatust enam tähelepanu ning linna poolset panustamist. Seetõttu on mõned ideed jäänud ootele ning ei realiseeru tänavu. Näiteks üks lõik kergliiklusteed, millega lootsime sel aastal valmis saada, jääb järgmisesse.

Kuidas hindate omavalitsuste ja keskvalitsuse suhteid? Paljude linnapeade ja vallavanemate käest kuuleb, et suhtlus on vaid ühepoolne - keskvalitsus ei taha asju linnade ja valdadega arutada.

Keerukas teema on see tõesti, sest raske on hinnata, kui palju on suhtluses piisav. Kuid toon ühe näite. Pärast Padaoru sündmusi ütles majandusminister, et teede hooldamise nõudeid tõstetakse, et ära hoida selliseid sündmusi nagu selle liiglumega juhtus. Väga õige avaldus. Paraku ei räägitud aga, et selleks on ju vaja rohkem raha. Teede korrashoid on endiselt alarahastatud, ja kui nõudeid veel karmistatakse, siis ei ole vaekausid tasakaalus. Ega siis teeaugud ole lappimata või lumi lükkamata omavalitsuste rumalusest, vaid ikka ebapiisavast ressursist. Sellistest nüanssidest kujunebki arvamus, et suhtlus on ühepoolne.

Te tulite 2010. aastal Sindi abilinnapeaks erasektorist. Milline on erinevus era- ja avaliku sektori vahel?

Erasektoris tegin tööd raha tekitamiseks ja omaniku kasumi suurendamiseks. Avalikus sektoris tuleb aga teha otsuseid ja valikuid mingi kindla hulga raha piires ning võimalikult kasulikult avalikku huvi arvestades. Avaliku huvi tunnetamiseks tuleb hoida sidet elanikkonna ja linnavalitsuse vahel, mis minu arvates toimib Sindis heal tasemel.

Mulle tundub, et Sindi on oma arengus saanud sisse uue hoo. Millisena loodate seda linna näha näiteks viie aasta pärast?

Usun, et Sindi on viie aasta pärast atraktiivsem elukeskkond, sest potentsiaali on siin palju. Linn on väike ja kompaktne, mis teeb elamise mugavaks ning turvaliseks. Kui linna kaugemad paigad (Viira ja „Linnuriik") paremini ühendada keskusega, ongi mõnus olemine tagatud. Selles näengi niisuguse arengu võtit, mille poole lähiajal suunduda.

Kuidas läheb linnas tegutsevatel ettevõtetel?

Linna suurematest ettevõtetest on vähemalt kolm seotud kergetööstusega. Ei julgeks öelda, et hetkel oleks neil kerged ajad. Kuid laiendamismõtted on ka nende peas. Näiteks trükikoda soetas uue seadme, mis võimaldab võimsust veelgi suurendada. See on väga positiivne märk. Seega olen Sindi ettevõtete arengu suhtes optimistlik.

Kas haridusreformi ja Sindi Gümnaasiumi osas on mingisuguseid arenguid või uudiseid? Usun, et teie sooviks on kooli säilimine.

See on tõsi, et olen selgelt gümnaasiumi jätkamise poolt. Sindi kooli personal on väga heal tasemel ning õpitulemused on ühed parimad maakonnas. Negatiivselt mõjub aga kära selle ümber, et meie gümnaasium polevat jätkusuutlik. Selline teave aga mõjutabki usku kooli jätkamisse, ning sedasi võivad potentsiaalsed gümnasistid minna õppima mujale. Kaldun arvama, et kui riik ongi võtnud suuna gümnaasiumide arvu vähendamise poole, siis pikas perspektiivis see haridusele kasuks ei tule. Ma ei suuda mõista väidet, et gümnaasiumide arvu vähendamine parandab gümnaasiumihariduse kättesaadavust. Kuidagi vasturääkiv, kuid see on üks „gümnaasiumireformi" teesidest.

Sindi noortekeskuse töö ja tegemiste kohta kuuleb nii mõnigi kord ka üleriigilisest meediast. Mis sai noorsootöö käivitamise võtmeks?

Mina pean kõigi asjade aluseks inimesi ning nende panust ja tööd. Noortekeskuse puhul on kokku saanud väga hea meeskond, kellel klapib läbisaamine noortega suurepäraselt. Sinna juurde veel pühendumus ja energia, ning väljapaistev tulemus ongi käes. Nii et - nad on tõesti tublid.

Kuidas linnapea ise oma tööst lõõgastub? Tean, et olete sulgpallis ja kabes kõva käsi. Ja rahvatants ning ajaloo uurimine kuuluvad samuti hobide hulka...

Väga oluliseks pean perega koos oldud aega. Samuti puhkamist. Selletõttu ma näiteks ei tülita ka oma kolleege puhkuse ajal.

Spordi koha peal olen leidnud tasakaalu vaimse ja füüsilise koormuse vahel. Samas leian, et need toetavad ka töötamist. Kui olin väike, õpetas isa mind ikka: mõtle nagu kabetaja, see tähendab - analüüsi võimalusi ja vali kõige kasulikum käik. Täpselt nii ju tuleb ka elus käituda! Rahvatants on aga midagi lõõgastumise ja vaimse vahepealset ning ikkagi ka üks eesti rahvakultuuri säilitamise vahendeid. See läheb minu kui ajaloohuvilise mõttemaailmaga suurepäraselt kokku.

Lõpetuseks küsin: kuidas edeneb korjandus raekoja tornikella heaks? Kui palju raha on juba koos ja kui palju veel puudu jääb?

Tore, et küsid. Praeguseks on koos umbes 900 eurot. Hea tulemuse saavutamiseks oleks aga vaja vähemalt 3000-3500 eurot. Korjanduse idee on olnud puhtalt selles, et tornikell saaks rahastatud ainult annetustest. Siis inimesed tunnetavad oma isiklikku panust. Kui kell pandaks üles lihtsalt linnaeelarve rahadega, siis oleks tegu pigem toretsemisega millegi muu arvel.

Kui keegi tahab meie ettevõtmist toetada, siis selleks on võimalus - kanda raha Sindi linnavalitsuse arvele 1120145828, märksõnaga „Tornikell". Kui kokkusaadud raha võimaldab, paigaldame kella järgmise aasta 1. maiks, mil Sindi linn saab 75-aastaseks.

Marko Šoriniga vestles TAAVI PUKK

Jaga |