Suured lehed hirmu täis

DIMITRI KLENSKI,      21. aprill 2004


Postimees: Linnaosalehed, mokk maha!
Alljärgneva artikli linnalehtede teemal saatis ajakirjanik Dimitri Klenski Postimehe toimetusse. Arvamustoimetuse juhataja Mai Vöörmann teatas autorile, et jutt võib olla ainult lühikesest vastulausest Postimehes avaldatule, kusjuures keskenduda tuleb Postimehe vigadele.
Klenski saatis lühema variandi, mispeale ei saabunud enam mingit vastust. Postimees ei avaldanud ka Allan Alaküla samasisulist vastust. Huvitav, et peale linnalehtede teemalise PM artikli ja juhtkirja ilmus Postimehes veel peatoimetaja Tarmu Tammerki samasisuline pikk lugu. Dimitri Klenski küsis seejärel taas Mai Vöörmannilt, kas PM toimetust teiste tegijate arvamus ei huvitagi? Ka sellele küsimusele järgnes vaikus.
Dimitri Klenski pöördus nüüd Kesknädala poole, kirjutades meile: "Huvitav, et PM peatoimetaja kirjutas õpetlikult samal teemal, kuid samas rikub tema juhitav ajaleht elementaarset ajakirjaniku eetikakoodeksit. Palun avaldada minu artikkel Kesknädalas."

8. märtsi Postimehe juhtkiri väidab, et toimetus on sajaprotsendiliselt nõus Tallinna abilinnapea Margus Allikmaa arvamusega, mille kohaselt maksumaksja raha eest välja antavad kohalikud ajalehed peaksid edastama neutraalset informatsiooni. Mina kui Kristiine Lehe tegija olen selle seisukohaga nõus.
Kuid samas küsiksin, mida mõeldakse neutraalse linnainformatsiooni all? Kas ainult õigusaktide või uudiste avaldamist? Kas linnaelanik ei tohi saada infot ka mõnest probleemist, tutvuda erinevate poliitiliste jõudude esindajate arvamustega linnamajandusest, eelarvest, heakorrast jne?

Kas ei ole õige näiteks Kristiine Lehe lugejatelt küsida, kas leht neile meeldib või ei? Mis õigusega peab Postimees või mõni poliitik otsustama, mis on õige, mis mitte? Miks rünnata viha ja laimuga neid, kes teevad linlastele meelepärast lehte?
Kristiine linnaosa viib läbi küsitlust, kus on mitu küsimust ka Kristiine Lehe kohta. Juba laekunud vastustest selgub, et igast kümnest vastanust kaheksa hindavad meie väljaannet.

Kas Postimees täitis poliitilist tellimust?

Tasakaalukusega tuntud Postimees üllatas mind, sest 8. märtsi juhtkiri ja samateemaline Urmas Seaveri lugu "Tallinna meediapoliitikat tabas kriitika" viitavad rohkem ajakirjaniku ebaprofessionaalsusele kui rahulikule ja asjalikule arvamusele. Lugejale pakutakse deklaratiivseid süüdistusi, teemat valgustatakse tendentslikult.
Kuna Postimeest tehakse professionaalselt, siis järeldan, et antud juhul täidab ajaleht poliitilist tellimust. Kas ei ole naeruväärne, et peaminister Juhan Partsi avalduse kõrval, kus ta leiab, et pealinna trükiseid võiks rahastada pigem erakonna kui linna rahakotist, võtsid kohe nagu käsu järgi sõna kaks reformierakondlast – toonane abilinnapea Margus Allikmaa ja endine abilinnapea riigikogulane Rein Lang.

Reformikad enda peale kurjad

Ma isegi ei peatuks Allikmaa ja Langi käitumise eetilisel küljel, sest Reformierakond on Tallinnas keskerakondlastega koos võimul. Imestama paneb, et Reformierakond on kaheksast Tallinna linnaosast võimul neljas, mis tähendab, et nemad annavad välja nelja linnaosalehte – Kesklinnas, Nõmmel, Haaberstis ja Pirital. Reformierakondlased saavad pidevalt sõna ka ülelinnalehes Pealinn.
Tuleb välja, et Allikmaa ja Lang on pahased hoopis muu peale – neile ei meeldi, mida räägivad linna trükistes keskerakondlased või teiste erakondade esindajad. See ei meeldi kohe niivõrd, et kaob mõistus! Mittemeeldimisest ei tulene ju, et ebameeldivad seisukohad on valed või ekslikud või et kõik pealinna trükised on halvad. Linnosalehtede paraku mõnikord ka õigustatud kritiseerimise taga on nähtav ammune ja palju tõsisem probleem – "suure" ja "väikese" meedia vastasseis. Siit ka Postimehe üleoleva ja prokuröriliku tooni taga peituv käsk "väikestele": "Mokk maha!"

Suurlehtede autoriteet langenud

Viimaste aastate jooksul on üleriigilise massimeedia autoriteet pidevalt langenud. Lugejate usaldus meie ajakirjandusse on võrreldes teiste institutsioonidega vaat et madalaim. See omakorda andis tõuke nn väikese meedia arengule, mille usaldusväärsus on aina kasvanud.
Seletus on lihtne: maakonnalehtedes, kuid ka Tallinna linnaosalehtedes lugejaid odavate poliitiliste skandaalidega ei lollitata. Ei pritsita erakondade vahelist pori, ei labastata infot seksiga ega uudistega a' la mis juhtus Miss Estonia lemmikkoera kirbuga?
See teebki suure pressi juhid vihaseks. Ja vihastab ka väljaannete omanikkond, kelle taga seisavad meie ärieliit ja poliitikud ja kelle otsene huvi on absoluutselt liberaalne majandus. Sest nn väikese pressi iseseisvus vähendab võimuerakondade mõju ja annab opositsioonile kätte kriitikavahendi.
Seepärast tulebki Margus Allikmaa välja ebamäärase nõudega tagada "neutraalne info". Vaatamata sellele, et linnaosalehed, mida kontrollib Reformierakond, on Postimehe arvates täis propagandat ja kehva ajakirjanduslikku taset.

Irisemisest pole tolku

Linnaosalehtede kohta öeldakse Postimehes, et "enamik neist tuletab meelde viiekümne aasta taguseid rajoonilehti, kus põhieesmärgiks oli suurte lubaduste andmine, viisaastaku saavutustest raporteerimine ning juhtide lõputu tammepärgadega ehtimine". Lugesin seda ja mõtlesin, kas just meie päevalehed ei olegi taolised?
Mis puudutab viiekümnendaid aastaid, siis spekulatsioonid minevikuga on juba ära tüüdanud. Esiteks, leib oli ka siis leib, teiseks igal ajal on omad kombed ja kogemused. Teine asi, et üks või kaks tänast linnaosalehte on küll primitiivsevõitu nii sisult kui kujunduselt. Kuid siis tulnuks sõimamise asemel rääkida nendest ajalehtedest ja nende probleemidest. Ja nende tegijatega.
Mis puutub Kristiine Lehte, siis see kujundatakse Postimehe toimetuses. Süüdistused, kus pannakse pahaks linnaosavanema artiklitele, et need olla "parteilisi loosungeid täis", on autori väljamõeldis, sest mingit parteilisust lihtsalt pole.
Vaatasin viimase poole aasta jooksul avaldatud juhtkirjade teemasid: naistepäev, Kristiine ehitusmäärustik, linnaosavalitsuse eelmise aasta tööd, kristiinelaste ja ametnike omavaheline suhtlemine, munitsipaalpolitsei, Kristiine laadatraditsioonid. Mis siin halba on? Kas elanikud ei pea teadma, mida on linnaosa neile lubanud ja teinud? Muide, meil on kombeks tutvustada lugejaid ka Kristiine linnaosa aastaeelarvega. Kas peaminister ja Postimees tahavad selle ära keelata?

Kõik soovijad saavad sõna

Meie lehes saavad sõna kõik, kes on seda siiamaani soovinud. Kui valetan, tooge ära nimed. Meil on avaldatud lugusid, mis käsitlevad ka üle-eestilisi probleeme. Näiteks lastetoetus või suhtumine euroliitu. Reeglina on nende kirjutiste autorid Kristiine elanikud, kelle mõtteid suured lehed ei avalda. Niisiis, peaministri ja Postimehe pahameel seisneb hoopis selles, et nad ei saa väikestes väljaannetes teostada oma poliitilist tsensuuri.
Meie toimetuse hoiakud ei saa loogiliselt võttes olla vastuolus trükise väljaandja omadega. Või on Postimehes teistmoodi?
Naiivne on, et Rein Lang võrdleb linnameedia sisu klassikalise infoga, mis on üle valatud roosa soustiga. Tahaksin talle meelde tuletada, et linnameedia ei ole äri, meie ei teeni lehe tegemisega kasumit.
Naljakas oleks seegi, kui Tallinna meediajuhti Allan Alaküla süüdistataks selles, et ta kaitseb ID-pileti süsteemi. Linnaametnikuna ta ei saa ega tohi minna vastuollu otsustega, mis on heaks kiidetud nii linnavalitsuse, linnavolikogu kui ka mõlemasse kuuluva Reformierakonna poolt.
Mul on siiralt kahju, et siiani soliidsusega säranud Postimees hakkab kaasa mängima nende poliitiliste jõududega, kes unistavad pealinnas võimu teostavate Keskerakonna ja Reformierakonna tülist.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)