Sundüürnikud alustavad riigi vastu uut kohturingi

Henn Leetna,      22. märts 2006


Sundüürnikud on seni esitanud siseriiklikesse kohtutesse avaldusi materiaalse kahju hüvitamise nõudes. Siseriiklikud kohtud on üksmeelselt teinud otsused, et materiaalset kahju sundüürnikele tekitatud ei ole.
Osa sundüürnikke on siseriiklikud kohtuotsused edasi kaevanud Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kuid ka seal ei ole keegi tänini edu saavutanud.
Praeguste kohtuotsuste põhjal võib teha järelduse, et materiaalset kahju ei ole tekitatud, kuid kõigile on selge, et sundüürnikele on suurt kahju tekitatud.

Milline on sundüürnike kahju? Kas moraalne?
Vastab dr phil Lembit Auväärt:

„Omandireformi eesmärgiks oli hüvitada kunagi tehtud ülekohus. See ülekohus oli tõesti olnud, kuid pool sajandit tagasi. Mäletan, kui Tartus anti esimesi maju tagasi, olid vastsed omanikud üliõnnelikud, kuid nad unustasid, et majade eest tuleb ka hoolt kanda. Peamiseks probleemiks sai, kuidas üürnikud kiiresti „välja suitsetada".
Sageli olid üürnikud aga seal elanud kogu oma elu. Tean perekonda, kelle kodu hävis Tallinna suurpommitamise ajal kuuskümmend aastat tagasi. Perekond ise pääses imekombel, kuid ilma igasuguse varata. Nad leidsid peavarju tuttava korteris kesklinnas. Tuttav ise põgenes Rootsi.
Kuuekümne aasta jooksul aga unustas endine peremees võõrsil, et ta ise oli lubanud tuttavad enda korterisse elama asuda ja et ta oli ühe uuselaniku ristiisa. Kui tuli arvete klaarimine, siis nõudis ta muidugi tagasi oma korterit, mille eest ei jõudnud enne põgenemist täielikult maksta. Kahjuks ei jõudnud ta ise korteri tagastamist ära oodata. Tema abikaasa kui ainupärija kinkis selle korteri ühele kaugele sugulasele. Selles korteris olid üles kasvanud ning pensionieeliku ikka jõudnud õde ja vend. Pärast kümneaastast kohtuskäimist kaotasid nad oma kodu, selle kodu, kus nad olid kogu elu elanud.
Teine aastaid samas majas elanud Eesti Vabariigis kõrgele ametikohale jõudnud mees ei pidanud pingele vastu ja suri infarkti tagajärjel. Kolmas, andekas kultuuritöötaja uputas oma mure viinaklaasi.
Selliste empiiriliste tähelepanekute põhjal võib öelda, et sundüürnikega elamutes lüheneb inimese eluiga ning sageli tuleb ette ootamatut ja enneaegset surma.
Seda näeme, vaadatuna üürnike poole pealt. Kuid probleemid tekkisid ka vastsetel peremeestel. Nad olid omanikud vaid nime järgi. Nende valdamise, kasutamise ja käsutamise õigus oli piiratud. Ka neil tekkisid emotsionaalne pinge ja negatiivsed läbielamised, ja seda õigustatult.
Kõik see näitab, et meie omandireform on selles osas ebaõnnestunud. Kunagi tekitatud kahju hüvitamisega tekitati uus ülekohus.
Praegu, kui oleme Euroopa Liidu liikmed, pole me ometi algusest saadik inimõiguste ülddeklaratsiooni täielikult tunnustanud. Nimelt leiab Eesti Vabariik, et inimõigused ei laiene omandireformi materiaalsete väärtuste (omandi ega vara) valdkonda. Eesti Vabariik möönab, et on tekkinud suhteliselt suured sotsiaalsed grupid (vastsed omanikud ja sundüürnikud), kellele inimõiguste ülddeklaratsioon ei laiene, sest neilt on ära võetud õiguse subjektsus. Ühed ei saa oma omanikuõigusi vabalt realiseerida, teised aga ei saa otstarbe järgi realiseerida oma EVP-sid. Mõlemale grupile on tekitatud suur moraalne – mittevaraline – kahju, mille peaks hüvitama selle kahju tekitanud riik.
Kas riik seda teeb, saame õige peagi teada."
----------------------------------------------------
4. aprillil kell 10.00
nõuab sundüürnik Maia Tommula
Tallinnas, Pärnu mnt 9 asuvas halduskohtus
Eesti riigilt moraalse kahju hüvitamist.
Sundüürnikku esindab dr phil Lembit Auväärt.
Kohtuistung on avalik.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (11)