Kirjanik Reet Kudu seisab Euroopas eestivenelaste eest

24. jaanuari Õhtuleht avaldas tabloidile omaselt segi paisatud faktidega artikli pealkirja all „Kuidas ultranatsionalistlikus Eestis venelasi kiusatakse". Vaatamata kollasele varjundile äratas reporter Margo Pajuste kirjutis siiski laiemat tähelepanu uudsusemomendi poolest - loos süüdistatud ja laimatud Eesti Kirjanike Liidu liige ja endine tuntud iluvõimlemissportlane Reet Kudu julges Euroopas, täpsemalt, Belgias Antwerpenis kohtumisel lugejatega kaitsta eestivenelasi, öeldes, et 20 aastat on taasloodud Eesti Vabariik venelastesse suhtunud ebaõiglaselt.

Kesknädala palvel oma mõtted sel teemal kirja pannud Kudu arvab, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumise juubeli puhul võiks riik siinsete venelaste olukorda kergendada.

Loe Reet Kudu esseed lk 6!

Reet Kudu: Kommentaar esinemisele Flaami PEN-klubis

1991. aastal lootsime kõik koos, et oleme vabad valest ja sovjetlikkusest. Tänavuseks juubeliks on venekeelne elanikkond muudetud muulasteks ja paljud endised tippkollaboratsionistid on suutnud andestada ainult iseendale, mitte aga parteitutele võõrtöölistele, kes toodi Nõukogude Eesti vabrikutesse just siis, kui nemad ise olid okupatsioonivõim.

Seega edendasid nad ise võõrtööliste kaudu oma sovjetkarjääri ehk meelitasid venelased Nõukogude Eestisse lõksu. Lõks langes kinni hetkel, kui venelastelt nõuti kodakondsuse taotlemist just nimelt põhjendusega, et Eesti oli okupeeritud. Miks ei nõutud seda aga otsestelt okupeerimise kaasosalistelt ehk eesti tippkollaborantidelt? Just selles seisnes ebainimlikkus, et okupatsioonisüü kogu raskus veeretati süüdlastelt süütutele.

Jah, just seepärast on venelased nii solvunud,

mitte seepärast, et nad peavad eesti keelt õppima. Paljud oskasid eesti keelt juba murranguhetkel, paljud olid Venemaalt Eestisse peitu pugenud dissidendid, aga see ei päästnud neid sõimunimest "okupant", mille kasutamine on muutunud 20 aastaga tavaliseks, kusjuures kõik julgevad sõimata parteituid venelasi, aga keegi ei julge nimetada Nõukogude Eesti okupatsioonivõimuks tõelisi kollaborante, isegi mitte Andrus Ansipit, kuigi Ansipi nimega seostub ülikoolikolleegi Jüri Kuke dissidentluses süüdi mõistmine ja ülikoolist vallandamine, kusjuures Jüri Kukk hiljem koonduslaagris tapeti.

Kes on kogu oma elulooga okupatsioonivõimudele rohkem kaasa aidanud, kas tõesti parteitud vene võõrtöölised või niisugused tippkollaborandid?

Just nimelt nemad ise olid sovjetvõim, mitte võõrkeelsed töölised, kes tookord Nõukogude Eestisse tulles veel eestlaste vabameelsust ja sallivust imetlesid. See ongi marurahvuslus, kui kaitsta tohib küll eestlasest parteitegelinskit, kes seotud isegi kolleeg Jüri Kuke hukkamõistmisega, aga mitte neid venelasi, kes olid nõukogude võimu toetamises süüdi sama vähe, kui oli kord Jüri Kukk.

Paljud endised kommunistid,

kes siiralt uskusid prantsuse hüüdlauseid vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, püüavad praegu totalitaarse riigi võimuparteisse kuulumist heaks teha tõeliste heategudega, marurahvuslikud tegelinskid aga vastupidi: püüavad oma kunagisi tegusid rahva mälust kustutada kogu okupatsioonisüüd parteitute muulaste kaela veeretades. Jah, Eesti Vabariik okupeeriti ja meil oli pikka aega nõukogude okupatsioonivalitsus. Prantsusmaa karistas väga karmilt just prantsuse kollaborante, kes saksa okupatsioonivõimudega otseselt koostööd tegid ja võimuparteis olid.

Eestis pole karistatud neist mitte ühtegi, mitte ükski keskkomiteede aparatšik ega marksismipropagandist ei pidanud Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks tegema  keerulisi eksameid ja nad võivad teha vabalt karjääri nii meie Riigikogus kui ka Euroopa Parlamendis jm üleeuroopalistes võimustruktuurides. Sõna "okupatsioon" seostati  meedia ja keeleseaduse abil ainult venelastega ja eesti keele omandamisega, kuigi parteitud võõrtöölised ja sovjetvõimu eest ääremaale põgenenud vene-juudi intelligendid olid pigem ise nõukogude võimu ohvrid kui tegelik okupatsioonivõim.

Loomulikult peaksid venelased eesti keele ära õppima,

aga oli  üpris alatu  seostada meie armas emakeel kodakondsuse taotlemisega, muutes seega riigikeele poliitilise "musta äri" objektiks. Paljud umbkeelsed venelased said kodakondsuse lihtsalt osta ning kannatajaks pooleks jäid okupatsioonis täiesti süütud ja parteitud võõrtöölised, kes endale ammu Eestis kodu loonud ja kelle lapsed siin sündinud. Kannatajaks ka seepärast, et mitmed suured vabrikud ja tehased murranguajal suleti.

Seega kaotasid nad korraga nii kodakondsuse kui ka töö ja neil polnud mingit võimalust maksta keelekursuste eest. Aeg oli niigi keeruline, aga muulased muudeti "muulasteks" seadustega, mida ma pean kuritegelikult salakavalateks ja kogu meie rahvale ohtlikeks, sest okupatsiooniaja eest pole vastutanud ükski tegelik nõukogude tippkollaboratsionist, vaid üksnes parteitud venelased. Seega pole vastutanud tegelikud süüdlased, vaid hoopis süütud.

Siim Kallas ei väsi kordamast, et tänab saatust, kui hästi ta elas nõukogude ajal ja veel paremini praegu. Kui eesti rahvas on suutnud andestada kõigile tippkollaboratsionistidele, kes nautisid luksust nii Moskva ajal kui ka praegu Brüsselis, siis võiks ometi kord andestada ka venelastele ja anda kodakondsus automaatselt kõigile neile, kes juba 20 aastat Eesti Vabariigile truud olnud, ja teha seda ilma igasuguste keeleeksamiteta. Sest ka see fakt on kõigile teada, et eesti ja vene vähemus suhtleb omavahel üha vähem, hoolimata kõigist integratsioonirahadest, sest igaüht, kes püüab kirjeldada tegelikke põhjusi, mis on eestlaste ja venelaste hirmunud vaikimise põhjuseks, valatakse üle samasuguse uskumatu laimuporiga nagu ka mind. Venelaste mõttetu alandamise lugusid on tuhandeid, neid võib kuulda nii televisiooni huumorisaadetest kui ka lugeda lehtedest. Ja seepärast pole imestada, et ühes Eesti Vabariigi muusikakoolis korraldati veel paar aastat tagasi avalik üritus, mille teemaks oli "Miks kõik venelased on idioodid?".  Rahvusvaheliselt tuntud helilooja kartis aga minuga sel teemal rääkida, kuigi ta poeg sai pärast seda üritust närvivapustuse ega usalda enam kunagi eestlasi. Seega pole imestada, et venelased vaikivad ja vastavad kõigile küsimustele: probleemi ei ole! Samalaadseid probleeme on aga olnud väga paljudel. Ka mu Antwerpenis esitatud romaanikatkend kõneles just sellest hirmust ja kisendavast vaikimisest.

Kahjuks esitas "Õhtuleht" täiesti moonutatud ja valesid seiku,

mis põhjustasid kommentaaride vihalaviini. Aga mitte keegi ei süüdista ajakirjanikku, kes ei märganud isegi seda, et keeletrahvide puhul oli juttu Lätist ja keegi ei rääkinud venelaste deporteerimisest. Juttu oli ebaõiglusest ja tippkollaborantide  karistamatusest.

Ajakirjanik ei maininud, et  Belgias oli juttu kõigist kolmest Balti liiduvabariigist. Teatavasti said kõik Nõukogude Leedu kodanikud iseseisvuse taastamisel ka Leedu Vabariigi passid,  Eestis ja Lätis mitte. Järelikult pole tegemist "ajaloolise paratamatusega", nagu püütakse meile kõigile juba 20 aastat tõestada, vaid marurahvuslusega, sest tegelikelt okupatsioonivõimude toetajatelt ei võetud kodakondsust ära, nagu oleks olnud loogiline, kui kuulutati välja Eesti Vabariigi okupeerimine ja taasiseseisvumine, aga kodakondsuse saamist ei otsustanud mitte tegelik koostöö okupatsioonivõimudega.

Kõik Nõukogude Eesti venekeelsed elanikud  muudeti paugupealt migrantideks. Kui kõigilt neilt türgi võõrtöölistelt, kes juba ammu Saksamaal elavad, äkki kodakondsus ära võtta, siis vaevalt nad vaikiksid nii, nagu sovjetkorraga allutatud ja hirmutatud Nõukogude Eesti kodanikud, kes äkki kodakondsuseta jäid. Loomulikult oleks neile pidanud jätma võimaluse kodakondsusest loobuda ja Venemaale tagasi kolida, aga mitte sundima neid maksma majanduslikult niigi raskel ajal keeleeksamite eest. Pealegi teavad kõik venelased,  kuidas keeleeksamid muudeti sageli nii keeruliseks, et neid oli võimatu teha, kui ikka eksamineerija tõemeeli iga vene võõrtöölist okupandiks pidas. 

Õiglane ja inimlik oleks olnud  nullkodakondsus nagu Leedus.

Ma ei rääkinud niisiis Antwerpenis venelaste deporteerimisest,

nagu väitis Õhtulehe ajakirjanik, vaid inimlikust halastusest ja andestamisest süütutele, sest süüdlased on endale ise andestanud. "Õhtulehe" autor tunnistas, et ei saanud flaami keelest aru. Aga Delfi kommentaaride vihalaviini põhjustas suuresti otsene vale, et me olevat rääkinud Antwerpenis Eesti Vabariigi keeletrahvidest. Kohtumise korraldaja Maarten Tengbergen rääkis aga hoopis Läti Vabariigi oludest, sest ta abikaasa on Riiast Belgiasse kolinud kodakondsusetu venelanna, kes Läti venelaste eluga hästi kursis. See kunstnik inspireeris suuresti ka minu romaanikatkendi, mis ette loeti ja mis anti kõigile nii flaami kui ka eesti keeles, aga mille sisu "Õhtulehe" ajakirjanik ei suvatsenud üldse meenutada.  Mu esinemine algas niisiis hoopis kirjandusliku katkendiga, mille Kesknädal lubas koos minu siinse kommentaariga avaldada - et oleks selge, millest tegelikult Antwerpenis juttu oli.

Toimetuselt: Reet Kudu novell ilmub 9. veebruari Kesknädalas.

[esiletõste]: Kui eesti rahvas on suutnud andestada kõigile tippkollaboratsionistidele, kes nautisid luksust nii Moskva ajal kui ka praegu, siis võiks ometi kord andestada ka venelastele ja anda kodakondsus automaatselt kõigile neile, kes juba 20 aastat Eesti Vabariigile truud olnud.

-o-

Jaga |