Kas uhkus tubli naabrimehe üle on ikka sama, mis uhkus Eestimaa üle?

Leian, et Rein Raud on kümnesse tabanud, kui arvab avalikku arvamust erutavate teemade „peavooluloendisse" majanduse allakäigu koos sellest võimenduva vaesumusega, krititsismi „rahvustevahelise suhtluse" hetkeseisu kohta, tööjõu kui rahvusliku rikkuse mastaapselt toimiva majanduspaguluse. Nõustun ka autori hinnangutega, kus ta vastustab kõige selle markeerimist „vingumise" ja „riigivihkamisena".

Artiklis esitab Raud loendi mitmest positiivsest nähtusest, mille üle Eesti võiks uhke olla. Sellisena näeb ta „eesti õpetajate professionaalsust andmaks maailmatasemel õpet viletsates oludes", „ettevõtjate võimekust raja taga läbi lüüa kohaliku turu tolmu jalgadelt pühkides", „vabakondlikku hakkamist oma korporatiivsete huvide teokstegemisel riiki ja kohalikku võimu trotsides", „raja taha kultuuri eksportimisega hakkama saanud kunstnikke", „formalismipüüniste kiuste värske mõttelennu säilitada suutnud teadlasi" jne.

Autoriga võiks isegi nõustuda, kui eeldada, et galerii tublidest õpetajatest, ärimeestest, küla- ja asumiliikumise entusiastidest, maailma kultuuribisnisis ennast maksma pannud talentidest oleks võrreldavad sellist üldist rahvalikku patriotismitunnet esile kutsunud iidolitega nagu näiteks kitsalt spordielus on olnud Andrus Veerpalu, Kristiina Šmigun, Gerd Kanter; ning eiramata kindlasti ka muusika- vm vallas säravaid tegijaid. Sport on läbi aegade - alates antiiksest Olümpiast, bütsantslikest Rooma impeeriumi traavivõistlustest, keskaegsetest rüütliturniiridest - olnud fenomeniks omaette ja võimsaks katalüsaatoriks sellistele massipsühholoogilistele fenomenidele nagu uhkus kodukandi, kodulinna, riigi jne. jne. üle.

Samaväärseks ei ole kunagi aga tõusnud uhkus hansakaupmehe, mungakooli kasvandiku ega koduse vallakirjutaja üle. Kuigi tublid, on nad kohaliku kaliibriga tegelased.

Rein Raud üritab „Eestimaa uhkuse pähe" esitada indiviide, keda on raske seostada avaliku arvamuse mõõdikuga ega ka sellise arvamuse emotsionaalsusest kantud ikoonidega. Paremal juhul esindavad tema „uhkustunde alustalad" vaid iseennast ja tagasihoidlikumas versioonis tegelasi, kes tuntud „tubli naabrimehena".

Milles siis autor mööda paneb? Milliste ühiskondliku mõtteloogika põhitõdede vastu ta eksib? Paradoksaalne, kuid tõsiseltvõetav on, et, vaatamata tunnustatud akadeemilisele taustale, eksib ta akademismi alustõdede vastu, mis ikka ja alati eeldavad vastust küsimustele a'la „mis on mis?" ja „kes, kus ja kuidas?". Tundub, et autor ajab segamini „üksiku" ja „üldise" kategooriad, püüdes indiviidist teha „rahvuskeha" ja indiviidi tahtest rahvuspsühholoogia. Vanasõna küll ütleb, et „tahtmine on taevariik", kuid ühiskonna kui terviku vaimse tonaalsuse projitseerimine läbi indiviidiprisma ja mõisteaparaadi selgusele vilistamine ei haaku tõsiseltvõetava akademismiga.

Mis on siis „mis" ja „kes" on otsitava „mis'i" kandja? „Mis" - see on uhkus Eestimaa kui terviku üle ja „kes" on Eestimaa kui asuala asukate enamus. Eestimaa pole mitte „sina, mina või tema", vaid eesti rahvas oma kogumis, ja „Eestimaa uhkuseks" mitte „sinu, minu või tema" eelistus, vaid kogumis domineeriv tunnetus- ning hinnanguline „peavool". Hr. Raua kontseptsiooni kohaselt on kõnealuse uhkustunde kandjaks indiviid oma konkreetsuses, mitte aga rahvas oma filosoofilises üldistuses. Rääkides uhkusfenomenist Eestimaa, üle saab selle objektina tõsiselt võtta eelkõige üldist hinnangut ümbritsevale keskkonnale, sellise hinnangu kandjana vaid rahvast (elanikkond, kodanikkond, rahvuskond) domineerivas enamuses. Hinnangu objektiks ei sobi indiviidi või sotsiaalse grupi (õpetajad, ärimehed) tegemised ja hinnangu kandjaks indiviid oma sisekaemuses. Laskumata üldise (avaliku) arvamuse mõiste, kujunemise, mõõtmise, kajastuse meediatehnoloogilistesse peensustesse, julgen väita, et see (s.h üldine „uhkus või uhkuse puudumine Eestimaa üle selle hetkeseisus") on toimiva avaliku arvamuse hinnanguline „peavool". Seda mõõdab ja väljendab meediavahendus, ning täna on selle summaarse tonaalsuse fookuses vaesus, rahvusgruppide isolatsionalism, majandusemigrantlus. Selline kajastus on objektiivselt aus - tehes au ka toimivale meediaeetikale.

Lõpetuseks. Mis on mis? „Uhkus oma kodumaa üle" on üldrahvalik ja seejuures valitsev hinnangulise mõtte „peavool" - vox populi selle klassikalises tähenduses. Kui selles ka kajastub pessimism läbi väidetava „vingumise", „vihkamise", „mure oma kodumaa üle" - on see siiski vox populi, hinnangut kandev. See ei ole küsimärgi alla seatav, tõlgenduslikult lahjendatav ega - Lennart Meri kuulsat „Tule jumal appi!" parafitseerides - süüdistav. Mis omakorda ei piira mingil määral isiklikku arusaama uhkustundest, ei akademismist ega ka spontaansusest kantut.

Jäägu kodanikuarmastus armastuseks Eestimaa kui terviku vastu ja tubli naabrimees kogu oma tubliduses tubliks naabrimeheks. Eestimaa armastus vox populi'na naaseb, kui ühiskond tervikuna on näidanud jätkusuutlikkust, peatanud vaesumise, õgvendanud rahvussuhteid, leidnud elus Eestimaal alternatiivi väljarännule.

TIIT TOOMSALU, endine Riigikogu liige

Tiit Toomsalu oli Sotsiaal-Humanitaarinstituudi (endine erakõrgkool) riigiõiguse dotsent  2006-2011.

Jaga |