Turvaline Euroopa ei ole mõeldav ilma Venemaata

Putin tahab lahendada Ukraina kriisi sõjalisel teel. Ta pole aru saanud, et inimkonna probleeme on võimatu lahendada sõdurite või relvaga. Vastupidi! Ja ka Venemaa probleeme sel moel ta lahendada ei suuda. Ta ütleb ja tegutseb valesti. Meie mõistame ta hukka.

Kuid see on ju sama mõtteviis, mis Läänes valitses ja valitseb Jugoslaavia, Afganistani, Iraagi ja Liibüa suhtes!

Süsteemide vastasseisu

asemele tuli USA ja Venemaa huvide konflikt. Külm sõda on lõppenud, kuid säärane huvide kokkupõrge võib omandada sellega täiesti sarnaseid jooni. Ameerika Ühendriigid tahavad säilitada ja isegi suurendada oma mõjujõudu. Ka Venemaa tahab säilitada ja isegi suurendada oma mõjujõudu. Võtmesõnadena Venemaa kohta toon vaid need: Gruusia, Süüria, Ukraina. Kuigi Putini teod mõistetakse hukka, tuleb anda endale aru, mil moel olukord tegelikult teravnes. Väidan ühemõtteliselt: kõik, mida NATO ja EL võisid teha valesti, seda nad ka tegid.

Alustan Gorbatšovist 1990. aastal. Tema pakkus ühise Euroopa kodu loomist - NATO ja Varssavi Lepingu Organisatsioon lastakse laiali, koos Venemaaga luuakse ühine julgeolekukontseptsioon. NATO lükkas need ettepanekud tagasi ning ütles: „Hea küll, Varssavi Lepingu Organisatsiooni laseme laiali, aga NATO jääb."

Ning NATO muutus kaitseühingust agressorite liiduks.

Teine viga:

Saksamaa ühendamisel lubasid meie endine välisminister Genscher ja teised välisministrid Gorbatšovile, et NATO itta ei laiene. Seda lubadust rikuti - NATO tegi järsu hüppe Venemaa suunas.

Endine USA kaitseminister Robert Gates nimetas Ida-Euroopa riikide ülikiiret vastuvõtmist NATO-sse jämedaks veaks, ning Lääne katset kutsuda NATO-sse ka Ukrainat koguni jõhkraks provokatsiooniks.

Seda pole öelnud mina, vaid endine USA kaitseminister!

Kolmandaks

võeti vastu otsus paigutada raketid Poolasse ja Tšehhimaale. Venemaa valitsus ütles: „See riivab meie julgeoleku huve. Me ei taha seda." Lääs ei pööranud sellele üldse tähelepanu. Ning jätkas samas vaimus.

Seejärel rikkus NATO korduvalt ja jämedalt rahvusvahelise õiguse norme Jugoslaavias. Seda tunnistab isegi endine Saksamaa kantsler Schröder. Serbia ei rünnanud teisi riike ja polnud ka ÜRO Julgeolekunõukogu vastavat otsust. Kuid pommitamised toimusid - ka Saksamaa osalusel esmakordselt peale 1945. aastat. Ja Kosovo elanikud said referendumil otsustada Serbiast eraldumise.

Ma astusin siis kriitiliselt välja rahvusvahelise õiguse terava rikkumise vastu, öeldes teile: „Te avasite Pandora laeka. Kui te lubate seda Kosovos, peate lubama sama ka mujal." Te sõimasite mind. Te ei võtnud seda tõsiselt. Kusjuures te pidasite end külma sõja võitjateks, kelle kohta endised normid ei kehti.

Baskid küsivad, et miks nemad ei tohi korraldada referendumit, kas olla Hispaania osa või mitte. Kataloonlased küsivad: miks nemad ei tohi korraldada referendumit, kas olla Hispaania osa või mitte? Nüüd küsivad sedasama Krimmi elanikud.

Vastupidiselt rahvusvahelise õiguse normidele võib tänu taval baseeruvale õigusele luua uue rahvusvahelise õiguse. Sellest te olete teadlikud. Kuid mina jään arvamusele, et Krimmi eraldumine oli täpselt samuti rahvusvahelise õiguse rikkumine nagu oli seda Kosovo eraldumine.

Ma teadsin,

et Putin viitab Kosovole, ja ta tegi seda. Nüüd Teie, proua liidukantsler, ütlete: „Aga see on ju hoopis teistsugune olukord!"

Võib-olla. Kuid Te ei mõista, et rahvusvahelise õiguse rikkumine on rahvusvahelise õiguse rikkumine. Küsige kohtunikult, kas vargust õilsatel kaalutlustel saab pidada mittevarguseks, võrreldes vargusega mitteõilsatel motiividel? Ja ta vastab Teile: „Ei, see jääb varguseks." Selles on probleem.

Meile on öeldud: „Saksamaa peab kaitsma oma julgeolekut Hindukushis." Nüüd aga härra Putin ütleb: „Me peame kaitsma oma julgeolekut Krimmis." Muide, Hindukushis Saksamaal laevastikku polnud, ta oli üpris kaugel. Vaatamata sellele ütlen, et mõlemad väited on valed. Jääb aga see, et kui mitu rahvusvahelist õigust rikkunud riiki süüdistab Venemaad rahvusvahelise õiguse rikkumises, pole see efektiivne ega veenev. See, millega me kokku põrkasime, on fakt.

Ka Obama

(nagu ka Teie, proua liidukantsler) rääkis riikide suveräänsusest ja territoriaalsest terviklikkusest. Kuid neidsamu printsiipe rikuti Serbias, Iraagis, Liibüas. Lääs arvas, et rahvusvahelise õiguse norme tohib rikkuda, kuna külm sõda on läbi. Tõsiselt alahinnati Venemaa ja Hiina huve. Jeltsini ajal, kes oli sageli lihtsalt juua täis, ei võetud Venemaad tõsiselt.

Kuid olukord muutus. Liiga hilja viitate külma sõja ajal tekkinud rahvusvahelise õiguse normidele. Ma olen nende poolt käte ja jalgadega. Kuid normid peavad laienema ühtselt kõigile! Teisiti olla ei saa.

Siis tekkiski EL-i ja Venemaa vahel hõõrumine Ukraina pärast. Mõlemad pooled tegutsesid ühtmoodi. Barroso, Eurokomisjoni esimees, ütles: „Kas tolliliit Venemaaga või lepingud meiega?" Ta ei öelnud: nii üks kui ka teine. Ta ütles: kas üks või teine?

Putin ütles: „Kas leping EL-iga või meiega?" Mõlemad tegutsesid ühtmoodi ning lubasid ainult üht võimalust. See oli jäme viga mõlemalt poolt.

Ükski

EL liikmesriikide välisministritest ei püüdnud astuda dialoogi Venemaaga ega üldse arvestada Venemaa õigustatud huve julgeoleku valdkonnas. Venemaa kardab, et peale tihedate sidemete loomist EL-iga tuleb Ukrainasse ka NATO. Ta tunnetab, et ring tema ümber tugevneb. Nüüd on saabunud Ukraina kord.

Välisministrid ja NATO ei ole võtnud aga absoluutselt arvesse Venemaa ja Ukraina ajalugu. Nad pole kunagi mõistnud Krimmi tähtsust Venemaa jaoks.

Ukraina ühiskond on sügavalt lõhenenud. Kuid ka seda ei võetud arvesse. See lõhe tekkis juba Teise maailmasõja ajal, ning on märgatav tänini. Ida-Ukrainal on tung Venemaa poole, Lääne-Ukrainal - Lääne poole. Ning praegu pole Ukrainas ühtegi poliitilist tegelast, kes suudaks esindada kogu ühiskonda. Selles peitub kurb tõde.

Kuid olemas on Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (OSCE). Viimasel ajal Teie, proua liidukantsler, ning Teie, härra välisminister, olete neid põlanud. Raha nendele organisatsioonidele eraldati üha vähem, sest arvati, et nad pole nii tähtsad.

Kuid nad on ainsad, kus liikmeteks on nii Venemaa kui ka Ukraina. Seetõttu peame jällegi neid organisatsioone rahaliselt tugevdama, selle asemel, et arutada Venemaa väljaheitmise võimalust. See on täiesti vale.

Järgnes olukorra teravnemine Maidanil, olid snaiperid ja tapetud. Säärastes olukordades valetatakse kõvasti. Seetõttu pakume rahvusvahelise uurimiskomisjoni loomist. Meil, kuid esmajärjekorras Ukraina rahval, on õigus teada, mis juhtus ja kes selle eest vastutust kannab. Mul on, proua liidukantsler, heameel, et Te meid selles toetate!

Maidanil

oli palju demokraatlikke jõude, kuid oli ka palju fašiste. Lääs osales otse ja kaudselt. Välisminister Steinmeier ning Prantsuse ja Poola välisministrid ning Janukovõtš sõlmisid lepingu opositsiooniga.

Nüüd ütlevad nad, et Janukovõtši põgenemise tõttu on leping kehtetu. See pole õige. Inimesed väljakul tunnistasid ta suure ülekaaluga vastuvõtmatuks, aga Teie, härra välisminister, sugugi ei agiteerinud väljakul aktiivselt lepingu poolt. Ja alles pärast lepingu tagasilükkamist lahkub Janukovõtš Kiievist.

Siis, parlamendiistungil kõrvaldatakse Janukovõtš võimult 72,88-protsendise häälteenamusega. Kuid põhiseadus näeb ette 75%. Mõned ütlevad, et revolutsiooni ajal ei tule põhiseaduse täitmisest midagi välja - et mis tähtsust sel on, paar protsenti rohkem või vähem!

Jah, aga Putin viitab põhiseadusele ning ütleb, et presidendi võimult kõrvaldamiseks polnud vajalikku häälteenamust. Ja ta viitab omakorda Janukovõtši kirjale. Pealegi oli parlament hääletamise ajal täis relvastatud inimesi. See pole demokraatlik.

Krimmi referendumi ajal

on ka kohal relvastatud sõdurid. Ning ka see pole demokraatlik.

Teie jutus, proua liidukantsler, on kõige huvitavam, kui ütlete, et Ukraina põhiseaduse kohaselt on selline referendum lubamatu. Kuid millal siis põhiseadus toimib ja millal see ei toimi? Presidendi võimult kõrvaldamise ajal ei toimi, aga Krimmi juhul see äkki toimib? Te peate endale aru andma, kas tunnistate Ukraina põhiseadust tervikuna või osade kaupa, kui see on Teile meeltmööda. Mulle on see tuttav, kuid mulle see ei meeldi.

Siis moodustati uus valitsus. Seda toetasid kohe Obama, EL ning Saksamaa valitsus.

Proua Merkel! Asepeaminister, kaitseminister, põllumajandusminister, keskkonnaminister, peaprokurör - kõik nad on fašistid! Rahvusliku julgeoleku nõukogu juht oli fašistliku erakonna „Vabadus" asutaja. Fašistidel on käes tähtsad ametikohad, nad domineerivad näiteks julgeolekuvaldkonnas. Aga fašistid pole kunagi vabatahtlikult võimust loobunud. Isegi osaga sellest. Ning juba meie endi ajaloo alusel peaks SLV valitsus siin piiri tõmbama. (Kiiduavaldused.)

Kui Austrias sai Haideri Vabadusepartei

valitsusse, lõpetati kontaktid jne. Miks me siis Ukraina fašistidega midagi ei tee? „Vabadusel" on tihedad sidemed Saksa Rahvusdemokraatliku Parteiga jt natslike parteidega Euroopas. Ning selle esimees Oleg Tjagnõbok ütles sõna-sõnalt - pidage need sõnad meeles: „Võtke kätte relvad, võidelge vene sigadega, sakslastega, juudi sigadega ja muu saastaga." Tsitaadi lõpp.

Juba praegu toimub jaht juutidele ja vasakpoolsetele. Ning Teie vaikite? Ja nende inimestega „Vabadusest" Te veel peate läbirääkimisi?

Minu arvates on see skandaal.

Ma teen sellise avalduse täie mõistuse juures.

Ja nüüd Te kavatsete rakendada sanktsioone. Putinile see vaevalt meeltmööda on. Sanktsioonid teravdavad olukorda. Endisel USA riigisekretäril Kissingeril oli õigus, kui ta ütles, et sanktsioonid pole mitte strateegia väljund, vaid strateegia puudumise väljund. Sama puudutab ka tihenenud sõjaväelende Poola ja Balti riikide taevas. Mis see üldse on?

Janukovõtši ja tema käsilaste kontod on blokeeritud, kuna neil on varastatud raha. Mul on küsimus: kas Te seda enne ei teadnud?

Teine küsimus: aga miks ainult need kontod? Miks ei kehti see teiste oligarhide miljarditesse ulatavate rikkuste kohta, kes toetavad teisi jõude? Miks te seal midagi ette ei võta? Milline ühepoolne lähenemine! (Kiiduavaldused.)

Eksisteerib ainult diplomaatia tee

Esiteks, Lääs peab tunnistama Venemaa julgeolekut puudutavaid seaduslikke huve Krimmis, nagu seda muu hulgas mõistis USA riigisekretär Kerry. Vaja on leida staatus, millega võivad leppida Ukraina, Venemaa ja meie. Venemaale tuleb anda garantii, et Ukrainast ei saa NATO riiki.

Teiseks, Ukraina tulevikuks on olla sild EL-i ja Venemaa vahel.

Kolmandaks, Ukrainas tuleb alustada protsessi, mis kindlustaks rahu ja vastastikuse mõistmise ida- ja lääneosa vahel. See võib olla föderatsiooni või konföderatsiooni staatus. Võibolla peab Ukraina saama kaks presidenti?

Ma heidan EL-ile ja NATO-le ette, et seni pole leitud ega otsitudki kontakti Venemaaga. Suhtumine vajab põhimõttelist muutmist.

Turvalist Euroopat ilma Venemaata ega Venemaa vastu olla ei saa. Ainult Venemaaga koos! Ning kui kunagi leitakse kriisist väljapääs, siis selle suureks eeliseks saab kõikide poolte rahvusvahelise õiguse austamine.

GREGOR FLORIAN GYSI

Saksamaa parlamendisaadik, vasakpoolne

Kesknädala palvel tõlkinud Leivi Šer

[esiletõsted]

GREGOR FLORIAN GYSI: EL ja NATO ei võtnud arvesse, et Ukraina ühiskond on sügavalt lõhenenud. See lõhe tekkis juba Teise maailmasõja ajal, ning on märgatav tänini. Ida-Ukrainal on tung Venemaa poole, Lääne-Ukrainal - Lääne poole. Ning praegu pole Ukrainas ühtegi poliitilist tegelast, kes suudaks esindada kogu ühiskonda.

USA riigisekretäril Kissingeril oli õigus, kui ta ütles, et sanktsioonid pole mitte strateegia väljund, vaid strateegia puudumise väljund. Sama puudutab ka tihenenud sõjaväelende Poola ja Balti riikide taevas. Mis see üldse on?

Jaga |