Eesti asjast ja maksumaksja rahast

Üheks niisuguseks otsuseks oleks astmelise tulumaksu kehtestamine. Tasuta kõrgharidus on loomulikult parempoolsete suur trumpäss, aga kahjuks pole mingit kindlust, et paljud meie ülikoolilõpetajad ei kasuta oma teadmisi hoopis välismaal, sest Eestis pole neile piisavalt loodud töökohti ega keskkonda. Lõhe kõrgharitud noorte ja hüljatud vanema põlvkonna vahel üha suureneb.

Jah, kuidas on võimalik olla isamaaline,

häbenedes oma isasid ja vanaisasid? Kuulutades nad sovetiaja-igandiks ja ometi kasutades kõiki neid hüvesid, mis vanem põlvkond on kord loonud? Nii sovetiaegseid maju ja tollast haridust kui ka sovetiriiki sündimist? Kollektiivset enesetappu pole ju sooritatud, aga ühed on justkui süüdi ja teised mitte?

Näen kõrgharitud vanakesi Lasnamäe prügikastidest toitu otsimas ja noori Soome laevas. Seepärast olen kindel, et tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke päästaks täielikust katastroofist just nimelt tulumaksu kaasaegseks muutmine, mis kõigile elanikele kasu tooks, aga mille vastu üha jultunumaks ja ahnemaks muutunud parempoolsed parteid meeleheitlikult sõdivad, samal ajal toites pidevas rahapuuduses tööd rabavaid Eesti maksumaksjaid hüüdlausetega ebamäärasest “eestlusest”.

Eestlased on lasknud end juba sedavõrd narriks teha, et ei protesteeritagi enam koos ja valjuhäälselt isegi mitte siis, kui soovitakse tagatoas ülbitsedes riigi peaministrit välja vahetada eurovolinikuga, nagu polekski Riigikogu valimised üldse enam olulised, vaid võimuvahetus käiks sama lihtsalt nagu kunagi NSV Liidu parteiliidrite saatmine Ameerikasse ja sealt tagasi toomine mõnda liiduvabariiki juhtima. Endised kompartei aparatšikud Ansip ja Kallas ei pea niisiis demokraatlikke valimisi mitte millekski? Eurovolinik Siim Kallast ju Riigikogu valijate jaoks nimekirjas üldse polnud.

Eesti Vabariigi kodanik, tee ometi kord silmad lahti ja uuri, mis su ümber tegelikult toimub kaunisõnalise “eestluse” kulisside taga!

Tööpuudust ja väljarännet

praegune tulumaksusüsteem kindlasti ei vähenda, vaid suurendab lõhesid veelgi. Vaesuse piiril virelevate perede olukorda aitaks parandada eelkõige astmeline tulumaks ja ettevõtlust tõhustada heanaaberlike suhete taastamine Venemaaga. Ja kuigi „isamaalised“ saamamehed väidavad, et Keskerakonna algatatud maksusoodustused tuleksid maksumaksja taskust, siis on see seni olnud peaaegu ainus võimalus, et maksumaksmisest saaksid kasu ka lihtkodanikud, mitte ainult vähesed uusrikkad, keda parempoolsete tulumaksuseadus niikuinii soosib. Jõukates ja tõeliselt demokraatlikes Põhjamaades on astmeline maksusüsteem juba ammu iseenesestmõistetav.

Miks lihtkodanik ikkagi nii lahkelt hääletab „uusmõisnike“ rikkuse poolt ja üldse pingutab püksirihma parempoolse „eesti asja“ nimel, nagu nägime kohalikel valimistel E.-N. Krossi fenomeni puhul?

Üks põhjus on kindlasti selles, et pärast sovetiaja valelikku „vasakpoolsust“ taheti uusi ettevõtjaid igati toetada ausa ja isamaalise parempoolsusega. See tundus murranguajal ainsa pääseteena. Kahjuks ei tekitanud valitud maksusüsteem tugevat keskklassi, vaid põhjustas rahva vaesumise ja tekitas võimsa riigiaparaadi koos riigimeediaga, kelle kaudu igati õigustatakse isamaalist ilulemist, kuigi parempoolne poliitika pole maailmaajaloo vältel kunagi tähendanud mingit „kogu rahva asja“ ajamist, vaid ikka ülemkihi teenimist. Seda tõendab ka isamaalaste ja reformistide äärmiselt jäik suhtumine astmelisse tulumaksu.

Teine põhjus on aga selles, et „eesti asja“ on kogu aeg aetud „vene asjaga“ hirmutades, kuigi Jeltsin allkirjastas Balti riikide iseseisvuse vabatahtlikult, mitte aatomipommi ähvardusel. Lisaks tunnustas Venemaa kohe Eesti Vabariigi iseseisvust.

„Eesti asja“ ajades

pole niisiis mitte ainult rahvas aetud vaesusse ja välismaale, vaid ära on rikutud ka suhted Venemaaga ja kohaliku rahvusvähemusega, sest eestlasi on pidevalt vastandatud ülejäänud kodanikele.

Ometi on eestlaste ellujäämise üheks põhitingimuseks mitte üksnes head suhted oma võõrkeelsete naabritega, vaid ka Venemaaga. Tänu vaesunud eestlaste ehedale isamaalisusele, mida parempoolsed rahvuslased on üle kahekümne aasta oma rikastumiseks halastamatult ja silmakirjalikult ära kasutanud, pole seni kahjuks suudetud sisse viia ei astmelist tulumaksu ega tagada heanaaberlikke majandussuhteid Venemaaga, sest kogu aeg seisab „eesti asi“ põiki ees.

Parempoolsed parteid

on just tänu „eesti asjale“ suutnud luua rikaste ülemkihi, kuhu kuulub vaid käputäis eestlasi, kusjuures rahva rolliks on tagaplaanil alandlikult isamaalisi laule lõõritada ülemkihi ülistuseks. Kui parempoolsed tahaksid olla ausad parempoolsed, siis nad tunnistaksid, et ajavad vaid „Eesti uusrikaste asja“. Ehk veel täpsemalt – lihtsalt „rikaste asja“.

Möödas on ka see aeg, kui Eesti Vabariigi heaolu ja iseseisvus sõltusid kõikvõimalike kaugete ja eksootiliste saatkondade loomisest. Nüüd aitaks kõigi kodanike heaolule kaasa pigem riigiametnike ja eriti riigireporterite palkade alandamine sellisele tasemele, et nad lõpuks aru saaksid astmelise tulumaksu kasulikkusest rahva ellujäämisel, sest saatkonna loomine kasvõi Marsil meid väljasuretamisest enam ei päästaks.

Lihtkodanikust maksumaksjal

on olnud eriti kurb näha, kui mõni tuntud eurosaadik lahkub Keskerakonnast reformistide parteisse ja seejärel teatab, et ta polevatki kunagi olnud „eriline astmelise tulumaksu eest võitleja“. Pikapeale ehk õpib vaesunud valija parempoolseid poliitikuid ometi kord karistama?! Ja kuigi rikastel ettevõtjatel on oma „äriõiguse“ kindlustamiseks välja panna suur rahahulk, on lihtrahval vastukaaluks olemas suur inimhulk, kes otsustavatel hetkedel samuti on suutnud muuta ajaloo kulgu.

Igatahes, kui näen kusagil järjekordset „eesti asja“ reklaami või „ühtse rahvusriigi“ kõmisevat propagandat, siis pean tahtmatult mõtlema kõigist neist asjust, söökidest-jookidest, majadest-autodest, reisidest, mis on Eesti Vabariigi lihtkodanikule enamasti kättesaamatud, sest parempoolsete „eesti asja“ ajamisest on saanud tänaseks pigem „luksusasja ajamine“, s.t mõttetute asjade kuhjamine maitsetu uusrikka eestlase õuele, kus kogu seda maist vara valvavad tigedad lõukoerad. Poolnäljas peredele on „eesti asjaks“ hoopis hirm igakuiste küttearvete, toidunappuse ja üleolevate riigiametnike ees.

Seepärast ma ei imesta, et väga paljude mu tuttavate eelistus eurosaadikuna oli Kadri Simson, sest ta eristub kõigi Brüsselis olnute ja sinna pürgijate seas oma tõeliselt arukate vastuste ja tegude poolest, milles pole kunagi pahatahtlikkust ega kahekeelsust. Peavoolumeedia esilehekülgede toel europarlamenti kihutajate silmakirjalikkus peaks ju rahvale ammu teada olema. Ja kui ei ole, siis me polegi muud väärt kui orjama uusrikkaist parempoolseid, kes üha jultunumalt kelgivad nii oma vägitegudega Eesti laostamisel kui ka „ühtse Eesti” 7000-euroste käekottidega. Jah, just niisugune ongi parempoolsete ühtne Eesti: mulle arutu priiskamine, sulle näljasendid!

REET KUDU, kirjanik

[fotoallkiri]     KINDEL VALIK: Reet Kudu paljude tuttavate eelistus eurosaadikuna oli Kadri Simson, sest ta paistab silma oma tõeliselt arukate vastuste ja tegude poolest, milles pole pahatahtlikkust ega kahekeelsust.

Jaga |