Nädala juubilar NIKOLAI PIROGOV 205

1828. aastal lõpetas Pirogov ülikooli silmapaistvate tulemustega ning suundus tolleaegsesse Jurjevisse/Dorpatisse ehk tänapäeva Tartusse, kus oli Venemaa parim meditsiinikool, et õppida sealses professorite instituudis. Hiljem oma mälestustes kirjeldas ta päeva, mil plaanvankril Peterburi ja Narva kaudu Tartusse jõudis ning üsna kõrvalisse kohta elama asus. Tema elupaik asus tolleaegse Karlova (praeguse Kalevi) ja Soola tänava nurgal.

Pirogov kaitses Tartus hiilgavalt doktorikraadi 1832. aastal ning jätkas teadustööd Göttingenis ja Berliinis, kus kohtus professor Bernhard Langenbeckiga, kellest sai noore arstiteadlase mentor, kes muu hulgas õpetas Pirogovi skalpelli kasutama nagu viiulipoognat. Tagasiteel koju sai Pirogov teada, et soovitud professorikoht Moskvas oli antud teisele, ning seetõttu pöördus ta tagasi Tartusse. Siinse ülikooliga oli Pirogov aktiivselt seotud 1836–1841. Selle aja jooksul rajas ta uue teadusena kirurgilise anatoomia ning õpetas tolleaegseid kirurge paremini tundma inimese anatoomiat ning seeläbi ka oskuslikumalt opereerima. Mälestustes on Pirogov maininud, et Tartu-aastad olid tema senises elus parimad.

1841. aastal kutsuti Pirogov juhtima kirurgiaosakonda Peterburi kirurgia ja arstiteaduse akadeemias, kus ta avas ka Venemaa esimese kirurgiakliiniku. Akadeemia eesmärk oli koolitada arste ja apteekreid Vene armee jaoks. Selleks ajaks oli teadlane endale piisavalt nime teinud ning tema loenguid käisid lisaks arstitudengitele kuulamas ka teised huvilised, kes soovisid geeniusega kohtuda. Peterburi-aeg kujunes töökale kirurgile saavutuste poolest kõige viljakamaks.

Ehkki Pirogov oli laialt armastatud ja austatud, liikus tema ümber ka inimesi, kes kirurgi kadestasid. Oma teisel aastal Peterburis jäi Pirogov tõsiselt haigeks ning veetis umbes poolteist kuud voodirežiimil. Taastumise ajal otsustas Pirogov, et vajab perekonda, ning ta abiellus Jekaterina Berezinaga, kes oli küll kõrget päritolu, kuid kelle perekond oli rahaliselt laostunud. Abielust sündis kaks poega, kuid kahjuks suri Jekaterina sünnitusel kõigest neljandal aastal pärast abiellumist. Hiljem üritas kirurg korduvalt uuesti abielluda, kuid need katsed luhtusid. Lõpuks siiski abiellus Pirogov noore parunessi Alexandra Bistromiga.

Sel Pirogovile eraeluliselt keerulisel ajal kiitis tsaar heaks tema projekti esimese anatoomiainstituudi loomiseks. 1847. aastal kasutas Pirogov esmakordselt eeternarkoosi, opereerides oma head sõpra.

Kui puhkes Krimmi sõda, tundis Pirogov kodanikukohustust selles osaleda. Ta saadeti armeearstina sõjaväljale 1854. aastal. Sellest ajast on ta end jäädvustanud meditsiiniajalukku kui lahinguväljakirurgia rajaja. Louis-Joseph Seutini eeskujul hakkas ta kasutama kipsmähist luumurdude fikseerimiseks ning arendas uue meetodi jalgade amputeerimiseks, mis sai tuntuks kui „Pirogovi amputatsioon“. Ta võttis erakorralises arstiabis kasutusele uue süsteemi, hakates haavatuid sorteerima vastavalt vigastuste ohtlikkusele. Täna on vastav triaaži-printsiip kasutusel kõikides erakorralise meditsiini osakondades. Sõjaväljal julgustas Pirogov ka naissoost vabatahtlikke organiseeruma halastajaõdedeks.

Legend räägib, et ühel päeval, kui Pirogov käis kohalikul turul, jäi talle silma, kuidas lihunikud tükeldasid külmunud lehmi. Arsti hämmastas, kui hästi joonistuvad välja looma siseorganid. Hiljem proovis ta sama jäljendada, lõigates anatoomikumis külmutatud laipu spetsiaalse saega. Seeläbi rajas ta meditsiinis uue suuna – topograafilise anatoomia. Selleks loodi esimesed anatoomia-atlased, mis võimaldasid kirurgidel teostada operatsioone täpsemalt ning seega vähendada riske.

Pärast sõja lõppu pöördus Pirogov tagasi Peterburi, kuid tõmbus akadeemilisest elust tagasi. Selle asemel võttis ta sõna hoopis sotsiaalsetel teemadel. Ta kirjutas mõjuka artikli pedagoogikaprobleemidest, keskendudes haridusele ligipääsu võimaldamisele vaeste, naiste ja mittevenelaste jaoks ning keskkoolide loomise vajadusele.

Kriitiliste arvamuste tõttu sattus Pirogov konflikti mitme mõjuka riigitegelasega ning saadeti Peterburist minema, alguses Krimmi ning seejärel Kiievisse. Kuid sealgi paistis ta liialt silma ning tsaar saatis ta päriselt erru. Pirogov asus elama oma mõisa Kesk-Ukrainas Vinnitsa linna lähedal. Ta jätkas kohalike talupoegade ravimist, õppides selleks selgeks ukraina keele. On teada, et teda külastas ka Tšaikovski. Mõisas hakkas ta üles kirjutama oma mälestusi, mis ilmusid „Vana arsti päeviku“ nime all.

Vene Punase Risti esindajana külastas Pirogov lahinguvälju ja välihaiglaid Prantsuse–Preisi sõja ajal ning teenis taaskord armeekirurgina Vene–Türgi sõjas 1877. aastal.

Nikolai Pirogov suri 5. detsembril 1881. Ta keha balsameeriti, kasutades tehnoloogiat, mille oli ise välja arendanud. Kuulsa arstiteadlase põrm puhkab Vinnitsa kirikus.

Kindlasti on Nikolai Pirogov üks silmapaistvamaid teadlasi, kes kunagi on olnud Tartu ülikooliga seotud. Täna ülikoolilinnas jalutades meenutab teda eelkõige ausammas ja seda ümbritsev park Toomemäe nõlva jalamil. See paik on oluline kõikidele Tartu tudengitele, kes nimetavad seda lihtsalt „Pirogovi platsiks“. Eriti armastatud ja suminat täis on plats üliõpilaspäevade ajal kevadel, kui mätas tasapisi juba haljendab…

ULRIKA KARU, Tartu

Jaga |