Märt Sults: Poisid, lõpetage ära oma sajatuhandesed palgad!

URMI REINDE,      03. detsember 2003

Õpetajate streik ehk püha sõda hariduse eest

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults teab, et mujal maailmas ei eksisteeri niisugust mõistet nagu õpetaja keskmine palk. Seda ei ole olemas. On atesteeritud ja atesteerimata õpetajad, kes saavad oma kvalifikatsiooni tõsta, vastavalt millele suureneb ka palk. Meil ei tahetagi seda süsteemi, sest riigiasutuste juhid rabavad endale sajatuhandesed palgad ja headele õpetajatele ei jää midagi üle.

"Seltsimees Riik on jätnud haridusasjad korda ajamata, lugupeetavad streigikorraldajad aga ei saa täpselt aru, kelle vastu nad lähevad," ütles Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults (Keskerakond), kui küsisime, kuidas tema kool homseks õpetajate meeleavalduseks valmistub.

Riik tagagu võrdsed võimalused

Sultsi meelest ei saa koolid põhimõtteliselt minna Toompeale riigi vastu, kuna haridusasutused alluvad enamuses kohalikele omavalitsustele. Koolid seisavad kohalikus eelarves, seega ei saa riigi käest raha küsima minna.
"Minu tööandja on Tallinna linn, ja meie, Tallinna õpetajad, peaksime oma palganõudmised esitama hoopis Tallinna linnavalitsusele," kinnitab Sults. Samas lisab ta halenaljaka loo. "Olin operatsioonil ja sellega kaasnes töövõimetusleht, millel nagu teada on tööandja poolt täidetav lõik. Minu tööandja, Tallinna Haridusamet, aga ei täitnud seda, põhjendades, et minu eest maksab sotsiaalmaksu ja ravikindlustust kool ja las kool siis ka täidab. Nii et direktor on haige ja kirjutab ise enda haiguslehele alla!? Olen järelikult hoopis ise endale tööandja ja Tallinna Haridusamet peab seda seaduslikuks. Toompea-tegelased, kas te ikka teate, mis riigis toimub?"
Olukord, mis on viinud õpetajaskonna ja kultuuriavalikkuse 4. detsembri streigimõtteni, nõuab sügavamat mõtestamist. Sellest saab Märts Sults aru nii, et kui juba riigile nõudmisi esitada, tuleb alata põhiseadusest. Seal on nimelt fikseeritud, et riik peab tagama kõigile lastele võrdsed õppimisvõimalused. Ja just seda peavad ühehäälselt nõudma nii õpilased, lastevanemad kui ka õpetajad.
Võrdsed võimalused peavad samavõrra laienema ka õpetajatele. Sest "miks peab õpetaja halvasti varustatud koolis tegema neli-viis korda rohkem tööd, saades sama suurt palka kui hästivarustatud koolis?" Sults võrdleb oma erialaainet keemiat ja toob näite, et kui tema töövahendid on kriit, tahvel ja tahvlilapp, siis teise keemiaõpetaja kasutuses on viimase peal labor. Selle töö, mida viletsamalt varustatud õpetaja juurde teeb, jätab riik tasustamata, kuigi riiklik õppekava on kõigile õppuritele ja õpetajatele üks, täitmiseks kohustuslik ja riigieksami maht kõigile ühesugune. "Väidan, et hea, õpilaste poolt lugupeetud, oma ainet hästi tundva õpetaja on riik piisavalt tasustamata jätnud ja kuulutanud riigivaenlaseks number üks. Just see on põhiseaduse vastane," üldistab Sults.
Rumalad otsustajad, hullud tagajärjed
Meie pere õppeaasta algas septembrikuus sellega, kui laps läks esimesse muusikakooli tundi ja leidis sealt eest nutva pillimänguõpetaja. Tema lisatöötasu oli vähenenud seoses "paljukiidetud" töö- ja puhkeaja seadusega tuntavalt. Kusjuures ega see ennegi just väga suur ei olnud - alla tuhande krooni.
Palga vähenemise põhjus seisnes üldjoontes selles, et üldhariduskooli muusikaõpetaja tunde loeti põhipalgaks ja varasem lisategemine õhtustes muusikaklassides ja pilliharjutustes ületas siis seadusandja meelest selle piiri, kus õpetaja hakkas liiga rikkaks saama. See on nüüd koht, kus küsime, kuidas on tasustatud need tõelised õpetajahingega inimesed, kes juhendavad erialaringe, viivad lapsi laulupidudele ja olümpiaadidele, hoiavad oma isiksusega noori koolis huvitegevuse juures ega lase neil langeda narkotsi ja muu paha sõltlaseks.
Eriti just niisugustel õpetajatel töö- ja puhkeaja seadusega sissetulek vähenes. Seda on nii valus ja häbi kuulda, et saades õpetajate streigiks valmistumisest teada, pidi minu arust iga normaalne inimene seda lausa kahe käega pooldama ja kas või ise appi korraldama minema.
Sults kommenteeris probleemi talle omaselt otsekoheselt - Riigikogus vastu võetud töö- ja puhkeaja seadus on rumalate inimeste töö tulemus. "Mida ongi oodata ebapädevatelt otsustajatelt," küsib 17 aastat koolis töötav Märt Sults, ja rõhutab veel kord tuntud tõsiasja, et õpetaja töö ei ole võrreldav treiali tööga. Seadusandja aga vahet ei näe.

Kes on üldse õpetaja?

Sultsi meelest on riik jätnud tegemata põhitöö - pole üritanudki defineerida, kes on õpetaja. Et just riik peab õpetaja definitsiooni sõnastama, selles on Sults veendunud, väites, et enne kooliasjad üldse korda ei saa.
"Küsimus pole ainult palgas. Igasugu väheväärtuslikku kaadrit võetakse kooli tööle, peaasi, et tund oleks antud. Mina direktorina pean talle maksma hea õpetajaga võrdse palga, mul ei ole alust, ei ole definitsiooni, mille järgi ma saan õpetajaid diferentseerida," laiutab Sults käsi. Kui seadusandja võtab vastu seadusi, mis sisaldavad sõna õpetaja, tuleb anda koolidirektorile ja kohalikule omavalitsusele täpne tõlgendusvõimalus, kes vastab õpetajaks olemise nõuetele. Õpetajate atestatsioon tuleb viia koolidirektori kabinetist välja.
"Ma ei saa ju "atesteerimata" jätta nn "head õpetajat", kes kohemaid alustab õpetajate toas skandaale ja Tallinna Haridusametisse kaebekirjade kirjutamist, et tema kohta olla tehtud ebapädevad otsustused. Seadus paraku kaitseb selliseid tegelasi. Seda teab iga koolidirektor."
"Õpetajate määratlemisega peab tegelema riiklik erialapõhine atestatsioonikomisjon," väidab Sults. "Mujal maailmas ei eksisteeri niisugust mõistet nagu õpetaja keskmine palk. Seda ei ole olemas. On atesteeritud ja atesteerimata õpetajad, kes saavad oma kvalifikatsiooni tõsta, ja vastavalt sellele suureneb ka palk. Meil ei ole seda süsteemi tahetudki sisse viia, sest poisid rabavad endale sajatuhandesed palgad ja kõrge tasemega õpetajatele ei jää sealt enam midagi üle. Lõpetage ära, ma ütlen teile!"
Sults on kuri. Ta on nõus, et miski ei demoraliseeri ühiskonda rohkem kui ebaõiglane palk. Lapsed ju näevad, mis toimub. Mille alusel makstakse mitmekümne tuhandelisi palku inimestele, kes seda ei vääri? Või miks nende vanemad kodus, kes samuti rabavad hommikust õhtuni vajalikku tööd, tulevad vaid vaevu ots otsaga kokku? Lapsepõlves kogetud ebaõiglustunne jääb ju inimest saatma kogu eluks.
"Püha sõda eesti laste hariduse eest peab jätkuma," kiidab Sults 4. detsembri haridus- ja kultuuritöötajate streigi üheselt heaks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)