Muutuvad ajad ja head sõnad Nigol Andreseni elus

 1899. aastal Virumaal Haljala vallas Vanamõisas sündinud ja juba kooliaastatel kirjanduse vastu huvi ilmutanud Nigol Andresen valis kirjandusõpetaja ameti. 1918. aastal lõpetas ta Rakvere Õpetajate Seminari ning omandas 1920. aastal Tartus keskkooliõpetaja kutse. Aastail 1918–1931 õpetas ta Narva-Jõesuu 2. Algkoolis, Rakvere 2. Algkoolis ja Rakvere Tütarlastegümnaasiumis ning Tallinnas Jakob Westholmi Gümnaasiumis ja Prantsuse Lütseumis.

 Kirjanikust revolutsionääriks

Esimesed kirjanduslikud katsetused avaldati 1919. aastal ajakirjas „Odamees“. 1920-ndatel muutus Andresen üheks arvestatumaks ja produktiivsemaks noorema põlve kriitikuks, kes tundis erilist huvi Tuglase, Suitsu ja Underi loomingu vastu. Tõlkijana vahendas ta Gorki, Zweigi, Ehrenburgi, Tolleri ja Diktoniuse teoseid. Andreseni tõlkes ilmusid ka Marxi „Kommunistliku partei manifest“ (1929) ja „Kapital“ I (1936) ning Marxi ja Engelsi „Valitud teosed“ I-III (1937–1938).

Eesti Koolinoorsoo Keskliidu ajakirjas „Uudismaa“ 1926. aastal ilmunud artiklis „Friedebert Tuglas ajajärgu prisma läbi vaadelduna“ tõdeb Andresen: „Kerge on sõnastada revolutsioonilisi programme, raske neid teostada, eriti siis, kui ymbrus ripleb traditsioonide paelus. Seda on saand tunda paljugi yhiskunnategelasi, kuid ka kunstnikke kõigilt aladelt, seda pidi arvestama Tuglaski.“

Ent Andreseni enese jaoks muutuvad revolutsioonilised programmid üha päevakajalisemaks. Küllap aitas 1934. aastal alanud vaikiv ajastu kaasa Andreseni maailmavaate kaldumisele enam vasakule, kuni ta 1939. aastal Tallinnast välja saadetakse. Ent pealinnas elamise keeld ei kestnud kaua ning peagi naasis ta siia sootuks uutes oludes ja uute võimalustega.

 Rahvuslikkuse säilitamise kunst 1939–1989

Aeg septembrist 1939, mil Nõukogude okupatsiooniväed Eesti piiri ületasid, augustini 1989, mil ühises Balti ketis seistes pandi alus omariikluse taastamisele, polnud ühtlane sünkmust orjaöö, nagu seda tänapäeval naivistlikult kujutada püütakse.

Sellesse aega jäi vägevaid tegusid, sündmusi, mis kujundasid rahvuslikku eneseteadvust, võimsaid natuure, kes suutsid ja tahtsid võidelda helgesse homsesse jõudmise ettekäändel kultiveeritava madalalaubalisuse vastu, hoida oma maad, keelt ja rahvast.

Ühe sellisena peame meenutama ka Nigol Andresenit. Ja mitte ainult sellepärast, et ta 1950. aastal toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumil kodanlikuks natsionalistiks tembeldati ja „maailma õiglaseimalt kohtult“ 25 aastat türmi sai, vaid eelkõige tema aegumatu panuse eest eesti kultuuri säilitamisse ning tähelepanu juhtimise eest väikerahva vaimueliidi üle aegade kestvale pärandile.

„Raske on tekkida kirjanduslikul andel miljonilises kultuuritraditsioonidetus rahvas. Väikese keelkunna kultuuriline kandepind harva saab olla soodus sellase ande tekkimiseks, veel vähem ta võib soodustada selle arenemist. Kui siiski on tekkind kaaluvaid kirjanduslikke nimesid mitte yks, vaid enam Eesti ahtais oludes, siis ainult peab oletama neis isikuis erakordist läbilöövat energiat, mis soodsamais tingimusis oleks võind kanda vilja hulga suurema.“ Nii kirjutab noor kriitik 1926. aastal. Tema huviorbiidis on Noor-Eesti ja Friedebert Tuglas, August Bachmann ja Hommikteater.

Maine langus ja uus tõus

Vahepealsetel aastatel kaotab Andresen oma kirjandusguru maine, ent ta naaseb kultuurimaailma sama jõulise, analüütilise, ainest armastava mõtlejana nagu enne Johannes Varese valitsuse välisministri, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Eesti NSV hariduse rahvakomissari, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja, NSV Liidu Ülemnõukogu saadiku ametite pidamist, Jaroslavli kunstiansamblite asutamist, Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja positsioonidele asumist, tribunali langetatud karmi kohtuotsuse ärakuulamist ning amnestiaga Siberi vangilaagrist vabanemist 1955. aastal.

1960-ndatel on Andresenil „suure kirjanduses olijana“ taas sama kaalukas koht kui ennesõjaaegses Eestis. Tema monograafiat Fr. Tuglasest pole haaravuselt seni ületatud, tööd teatriajaloost „August Bachmann ja Hommikteater“, „Hilda Gleser“ ja „Hommikust keskööni“ pole kaotanud epohhilist tähendust.

Lisagem artiklikogumikud „Inimesi ja raamatuid“, „Terendusi“, monograafia „Paul Kuusberg“ ja lugematud esinemised erinevatele auditooriumidele. Kõik see moodustab produktsiooni, mis annab aimu pingelisest loomingulisest tegevusest pärast Siberist naasmist. 1950-ndate lõpul tekivad Andresenil kontaktid niisuguste väliseesti kirjandusinimestega nagu Otto A. Webermann ja Bernard Kangro.

Eestlaste vaimne selgroog nõukogude ajal ei murdunud

1960-ndatel, Hruštšovi sula järellainetusena, sünnib kultuurisündmusi, mille tähendus ulatub väljapoole oma aega. See andis märku, et vaatamata aastakümneid kestnud tasalülitusele pole rahvuse vaimne selgroog murdunud, et sügavas sisimas varjab nõukogude inimese kest maailmakodanikku, kes huvitub sootuks olulisematest probleemidest, kui viisaastakuplaanide ennetähtaegne täitmine.

Eksistentsialistide filosoofia sai oma nägu otsivale noorsoole märksa omasemaks, kui habemikest klassikute pajatused mööda Euroopat tripitavast tondist.

1969. aasta üheks tähtsündmuseks kujunes Kirjanike Maja musta laega saalis Jaan Toominga, Evald Hermaküla, Kaarel Kilveti, Raivo Trassi, Tõnu Tepandi ja Lembit Ulfsaki esitatud Gustav Suitsu luule teemaline lavastus pealkirjaga „Ühte laulu tahaks laulda“. Muidugi ei saadud selle ettevalmistamisel mööda Andresenist, suurimast Suitsu loomingu tundjast.

Ulfsak: Andresen on üks hirmus tark mees!

„Teater. Muusika. Kino“ 1994. aasta esimeses numbris meenutab Lembit Ulfsak: „Inimene, kes meil tõeliselt aitas selle loo välja tuua, oli Nigol Andresen, meie kõige suurem abimees ja ka kõige täpsem kriitik. Mina tollal Andresenit kui nähtust ei teadnud, aga „Suitsu-õhtu“ eelarutluste ajal sain ma küll aru, et see on üks hirmus tark ja hirmus kaval mees. Sest ta ühe käega andis hoogu, andis mõista, et „tehke-tehke, poisid, pange!“, ja teisega oli sunnitud ütlema: „No nii ei saa, poisid, mis nalja te siin, selle koha peal, teete!“ Ühesõnaga, niisuguse kuuma-külma mänguga lükkas ta meid sellest kummiseinast läbi.“

Tõnu Tepandi lisab: „Mäletan, mind pani imestama, et vana Nigol Andresen kaitses meid. Et miks talle seda vaja on või mis teda meie etenduses huvitas? Andresenist teadsin mina varem ainult seda, et ta on olemas. See oli just see aeg, kui avastati ja räägiti, et näe, pool või kolmandik 1940. aasta valitsusest olid eesti kirjanikud, eesti haritlased.“

Eestikeelse raamatu päästja

Eraldi peatükk Nigol Andreseni elus on sõjajärgsetel aastatel käinud võitlus raamatukogude pärast ja eestikeelse kirjanduse säilimise eest nende fondides. Tollastes oludes nõudis see julgust. Andresen hakkas kodumaale jäänud humanitaare ja vaimuinimesi üles otsima kohe peale rinde Eesti pinnale jõudmist.

Tartumaalt Aru mõisa keldrist leidis ta endise Kirjandusmuuseumi direktori Mart Lepiku ning 1944. aasta septembris ennistati too ametisse. Andreseni suhtumist iseloomustab ka fakt, et 1945. aasta mais, kui arreteeriti mitu Tallinna Ajaloomuuseumi töötajat, karistati Nigol Andresenit parteilise noomitusega. Teda süüdistati ka Tartu ja Tallinna muuseumidest leitud nn profašistliku ja kodanlik-natsionalistliku kirjanduse kui ajalooliste dokumentide säilitamisele kaasaaitamises.

Kättemaksuiha sandistab tänaste haritlaste meeli

Me pole rahvana suutnud vabaneda 50 aastat kestnud okupatsiooni tüsistustest. Üheks rängimaks stalinistlik-brežnevistliku ajastu pärandiks on see, et meie loomeinimesed tõrjuvad igasugust pahempoolsust kui surmapattu. Aga eks see ole omane kõigile postsotsialistlikele ühiskondadele, kus kirjanik- ja kunstnikkond tolereerib pigem äärmusparempoolset pragmatismi, kui lubab enda mõtteisse kasvõi kübekest vabaduse-võrdsuse-vendluse ideest.

Kättemaksuiha pool sajandit kestnud surutise eest sandistab meie meeli, muudab meid naeratuseta oma teed tallavateks uue maailmakorra tegelikkusele alistuvateks unistajateks, kes lapsemeelselt usuvad, et võlaorjus, depressioon ja allaandmine on kellegi teise, mitte meie jaoks. See ongi võõrvõimu võit väikese rahva üle, alistumine, mis teostub aastakümneid peale seda, kui rõhujate impeerium on omaenese raskuse all kokku varisenud.

Võltsijad ei suuda ajalugu ümber kirjutada

Võime küll spekuleerida teemal, milline oleks olnud Eesti saatus, kui 1939. aastal poleks sõlmitud reetlikku baaside lepingut ja vastu võetud läbi ajaloo sotsiaaldemokraatlikke ideaale enim kahjustanud küüniku Stalini tingimusi; või kui suured olnuksid inimkaotused relvastatud vastupanu korral, kas rahvus oleks suutnud selle üle elada ning kas see oleks meid peale Teise maailmasõja lõppu aidanud vähemalt näilise iseseisvuseni, nagu see toimus nn rahvademokraatiamaades; või kas oleksime Eestis näinud Nikolai Karotamme juhtimisel alustatud sametrevolutsiooni, nagu selle algatas Alexander Dubček Tšehhoslovakkias?

Ent ajalugu ei lase end ümber kirjutada ka kõige osavamatel võltsijatel, esindagu need siis leninlikku kollektivismi või friedmanlikku individualismi. Eesti osaks oli vene kirsade poolt maha tallatud süütus ja eksalteeritult rõõmsameelne, otsekui pidevas joobes viibivatest intellektuaalidest koosnev seltskond, palumas Moskvalt luba poetada oma madrats narile nõukogude rahvaste ühises vangikongis.

Sellele järgnenud aastad röövisid Eestilt samm-sammult ka pisima autonoomia, ning seda vaatamata Hruštšovi sula näilisele vaimsele vabadusele. Eluvõõras sebimine Ivan (Johannes) Käbini loodud Päkapikulas, kus kogu elu taandus murele isikliku karjääri pärast, ja joviaalse Karl Vaino triumf Eesti muutmisel Vankastaniks näitasid igale mõtlevale inimesele, et ajas tagasirändamine on võimalik ka ilma ulmelugudest tuttava ajamasinata.

Kompromissid südametunnistusega

Kindlasti mõtles oma maa ja rahva saatusele ning enda osale selles ka Nigol Andresen. Ehk tundis ta sisimas jõuetut raevu, et oli pidanud sõlmima raskeid kompromisse südametunnistusega, muutuma oma tõekspidamiste vastaselt võõra ideoloogia tööriistaks.

Aga brežnevliku rahulolu sumbunud ajastul ei tõtanud keegi kuulutama pettumust maailma õnnelikemate elanike rõõmuhõisetest kajavas riigis. Ja kui ka aeg olnuks teine, vaevalt oleks Andresen ideelise vasakpoolsena (aga mis peamine -- mõtleva ja ausa inimesena!) madaldunud paljude teisel iseseisvusajal end poliitika esiritta tüürinud karjäärikommunistide kombel pajatama, kuidas läbi terve sinelikommunismi-ajastu salaja kandis rahvusvärvides aluspesu, andes sellega vihatud vene võimule hävitava vastulöögi. Lollusest halvem on valetamine oma naha päästmise nimel. Andresen vihkas alatust.

Olesk: preemia võib tähendada mitte tunnustust, vaid kinnimaksmist

Nigol Andresenist sageli kirjutanud Peeter Olesk, keda kummalised tõigad samuti ühel eluperioodil poliitikaga sidusid, lõpetab Nigol Andreseni 16. detsembril 1966. aastal Sirbis nr 51 avaldatud esseed „Nobeli preemiast ja kirjanikusuurusest” meenutava artikli „Heade sõnade anatoomia“ järgmise tõdemusega: „Ma usun sõnade headusse siis, kui nad on siirad. Sellega on meil raskusi ja mitte ainult poliitikas. Kuna preemiaid määratakse heade sõnade alusel, siis, kui need viimased on raisus, võib ka preemia tähendada mitte tunnustust, vaid hoopiski kinnimaksmist. Ei vaidle vastu, et nõnda arutleda on pisut küüniline. Kuid ma pelgan ühiskonda, milles on häid sõnu vähe. Selline ühiskond on vaesem kui kerjus.“

Milline läbinägelikkus! Kui oskame hinnata sõnades kätkevat võimalust headuseks, pole oluline aeg, milles elame, vaid meie väljendusoskus. Kõik algab suutlikkusest väärtustada läbi heade sõnade oma kaaslasi, valitud teed, tõekspidamisi, mille nimel võib ohverdada mugavuse ja tulutõotava karjääri. Nigol Andresen tundis sõnade anatoomiat. Ta polnud kerjus.

 31. juulil 1988, öölaulupidude ja Balti keti eelõhtul avati Nigol Andresenile Haljala lähistel Vanamõisas lihtne maakivist ja tagasihoidliku pronksbareljeefiga mälestusmärk. Nii jäädvustas kodukandi rahvas tema mälestuse.

G. Suitsu 1943. a valminud „Luuletuste“ uue redaktsiooni väljaandmist arutas Andresen kirjavahetuses Bernard Kangroga juba 1969. aastal. Raamat ilmus Andreseni eessõnaga varustatult alles 1992, seitse aastat pärast toimetaja surma, taasvabas Eestis. Mõned asjad lihtsalt nõuavad aega.

Nagu ütles Mihhail Bulgakov: „Käsikirjad ei põle.“ Kirjanduse tähendus puudutab meid kõiki, ka neid, kes oskavad lugeda vaid raha või kulutavad kogu jumalast neile kingitud elu viinaviskamisele. Eriti nende jaoks peab leiduma keegi, kes mõistab ületada tohutu vahemaa labasuse ja kõrgkultuuri vahel, kellel jätkub kannatlikkust süveneda, et eraldada terad sõkaldest. Õnnistatud on inimene, kes julgeb otsida, eksida ja peale kukkumist taas jalule tõusta.

Nigol Andresen lahkus elust 24. veebruaril 1985 Tartus. Sümboolne päev seegi.

IVO VAHER, tõlkija

 [fotoallkiri]    AEGADE PÖÖRISES: Kindlasti mõtles Nigol Andresen oma maa ja rahva saatusele ning enda osale selles. Ehk tundis ta sisimas jõuetut raevu, et oli pidanud sõlmima raskeid kompromisse südametunnistusega. Kui aeg olnuks teine, vaevalt oleks Andresen ideelise vasakpoolsena (aga mis peamine – mõtleva ja ausa inimesena!) madaldunud paljude teisel iseseisvusajal end poliitika esiritta tüürinud karjäärikommunistide tasemele. Arhiivifoto

Jaga |