Viljandlane kadestab tallinlasi

Nende tulevikumõtted on suunatud näiteks jooksuradade, maa-aluse tunneli ja veekeskuse rajamisele - kokkuvõttes, spordile. Endine Viljandi linnapea kurdab, et tema lapselapse jaoks ei ole mänguväljakut. Minuteada on Viljandis mänguväljakuid päris mitmes kohas. Juhul kui ta mõtleb oma lapselast erandina, siis oleks ta pidanud selle mänguväljaku valmis ehitama sellal, kui oli kahel korral linnapea.

Viljandis vahelduvad linnavõimud ei ole enne ega praegu väärtustanud linnakodanikke, kes paluvad kohalikult võimult abi.

Kuhu jäi sundüürnike probleemi lahendamise raha?

Riik tegi omavalitsuste kohustuseks sundüürnike probleem lahendada. Selleks oli mõeldud erastamisest laekuv raha, millest tuli osta uusi kortereid. Kujunenud olukorrast selgub, et ei ole seda raha ega ole uusi kortereid, sest Viljandi linn ei ole sundüürnike tarbeks ehitanud ühtegi elamut. Linn ostab endale suvaliselt ühe-, kahe- või kolmetoalised korterid ning majutab iga toa kasutajaks ühe sundüürniku. Nii moodustub erinev seltskond erimeelsetest üürnikest. Neid on survestatud selliselt elama, sest teistsugust võimalust neile antud ei ole.

Oleme sundseisus Viljandi moodi

2005. aastal tõsteti mind koos pereliikmega (poeg) välja tagastatud elamust, milles meil oli kahetoaline köögiga korter. Sel puhul eraldas Viljandi linn minule ühe eluruumi, mis on ilma köögita ja isegi kööginurgata. Võtsin pakutu vastu, sest soovisin kiiremalt pääseda eraomaniku tagakiusamise küüsist, samas uskusin, et mu pojale eraldatakse samuti oma eluruum. Seda ei juhtunud, sest enne, kui mina oma eluruumi kohta üürilepingu sõlmisin, oli Viljandi linnavõim minu poja meie tagaselja survestanud sissekirjutusega minuga ühisesse ruumi.

Nüüd elame juba neli aastat ühes ruumis, mistõttu on meile tekitatud antisotsiaalne eluolu. Elame kappide varjus, kummagi osapooleks 13-14 m2 põrandapinda. Häbi on tõdeda, et toiduvee võtmine ja nõudepesemine toimub WC-s asuvast kraanist.

Oleme kirjalikult pöördunud Viljandi linnavõimu poole juba neljandat aastat, aga kõik tulemusteta. Mulle tundub, et piiratud mõistusega linnaametnikud arvavad meid abielupaariks.

Sundüürniku pojal pole õigust oma toale

Linn annab meile teada, et pereliikmel ei olevatki õigust eraldatud eluruumile ning väidab: „Kui poeg ei taha emaga koos elada, üürigu ise endale eluruumid!"

Kui riigil või omavalitsusel ei ole võimalik sundüürnikele normaalseid eluruume anda, siis tulgu see omandireformi läbisuruja Mart Laar ja löögu kord majja. Praegu aga sundüürnikud kannatavad edasi.

Tallinn hoolib sundüürnikest

Alles hiljuti näidati teleris ilusat elamut, mille Tallinna linn oli ehitanud viimastele sundüürnikele. Paneb imestama, millised mugavad korterid on sundüürnike tarvis tehtud. Inimesed nendes olid väga õnnelikud, sest pärast pikki ooteaastaid on neil lõpuks taas kodu. Tallinna sundüürnikud on väga tänulikud oma hoolivale linnapeale hr E. Savisaarele, kes tunnebrõõmu nende rõõmust.

Mul on meel nukker, et Viljandis ei ole olnud ega ole praegu nii tarka ja hoolivat linnapead. Seepärast ongi meil asjad üle mõistuse segased.

Ebaõigluse vastu ei saa Eestis abi kusagilt. Isegi ajakirjandus on sõltumas oma „leivaisast". Miks meil „sõltumatu" ajakirjandus räägib, kui „vabad" me oleme, kui võimukoridorides tõlgendatakse seadusi teisiti ning „sõelutakse võrdsetest välja võrdsemad"?

Kas Viljandi linnavalitsejatele meeldiks, kui esitan kõigi tõestusdokumentide alusel kaebuse Euroopa Komisjonile?

HILLE HELINURM, pensionär Viljandist

Jaga |