Putin saab hääled, küsimused jäävad

Putini võidus pole kahtlust. Ent kas tema üleolek teistest tuleb ikka nii suur? Tasub meenutada 2012. aastal toimunud presidendivalimiste tulemusi: Putin 63,6%, Gennadi Zjuganov (kompartei juht, praegu Grudinini valimiskampaania juht) 17,2%, Mihhail Prohhorov (taltsaks osutunud ärimees, kelles algul nähti opositsiooniliidrit)  8,1%, Žirinovski 6,2%, Sergei Mironov (võimu satelliitpartei Spravedlivaja Rossija juht) 3,8%.

Mõistagi tuleb kohe lisada, et kuus aastat tagasi oli Putin võimupartei Jedinaja Rossija kandidaat. Sedapuhku on ta omaalgatuslik kandidaat, ent kuna nii Jedinaja kui ka Spravedlivaja Rossija, mitmest väiksemast parteist rääkimata, on teda ametlikult toetanud, siis peaks tema toetusprotsent nüüd loogiliselt olema suurem kui 2012.

Samas näitasid septembris 2017 toimunud regionaalsed ja kohalikud valimised järsku tagasiminekut venemaalaste valimisaktiivsuses – ehkki üleriigiliseks keskmiseks anti 46%, oli see Peterburis napilt üle 20% ja Moskvas 39%. Selge see, et valiti sootuks teistsuguse vastutusega isikuid, ent kus on tagatis, et valijad on sedapuhku aktiivsemad? Neid mõjutanud tegurid ja kampaaniad on 7 kuud hiljem ju samad!

Pole raske näha, et just see probleem – valijate valimiskastide juurde toomine – on vaat et peamine, millega võim Venemaal praegu tegeleb. Selleks ponnistatakse isegi välismaal – esmakordselt Venemaa valimiste ajaloos on valimispunktid avatud mitte ainult Venemaa saatkondades ja konsulaatides välismaal; sedapuhku on nad avatud ka populaarsetes turismikohtades Goas, Phuketis, Sousse’is, Hurghadas ja mujal. Rääkimata esmakordsetest eelhääletamise võimalustest nii kodus kui ka välismaal. Eks ikka selleks, et nii kõrget osalust kui ka kõrget Putini toetusprotsenti kätte saada.

Pearivaaliks miljonär

Kuidas erinevad sootsiumid valimiste ajal käituvad, on raske prognoosida. Pealegi on olemas „must hobune“ – kompartei poolt pakutud üllatuskandidaat, kes selekteeriti välja 77 pretendendi hulgast. Selleks osutus kõneosav miljonär ja parteitu sovhoosidirektor Pavel Grudinin, kellest on saanud ka käimaläinud valimiskampaania suurim patustaja ja säärasena tähelepanutõmbaja. Nimelt on tema välismaal asuv vara ja kuld iga nädalaga kasvanud, ehkki see kõik pidanuks kõigile teada olema veel eelmise aasta lõpul. Klassikaline vene oligarh, kes hoiab oma raha välismaal ja ka kelle pere elab otsapidi välismaal! Venemaa põhilised telekanalid (just nemad, aga mitte näiteks sotsiaalmeedia, mõjutavad peamiselt Venemaa valijaid) on Grudininit varade varjamise eest päevast päeva kritiseerinud. Sama teevad ka keskvalimiskomisjoni liikmed, kes vihjavad, ent jätavad Grudinini rajalt maha võtmata!

Sellest kahesest käitumisest tuleb järeldada, et Kremlgi võib pidada Grudininit Putini pearivaaliks. Tõenäoliselt tehakse seda Grudinini toetuse suurendamiseks – kui meenutada Zjuganovi ja Prohhorovi toetusi 2012. aasta valimiskampaanias, siis võiks neid n.ö. ühendav Grudinin ju koguda üle 20% häältest. Sel juhul on lihtne kuulutada: Venemaal on olemas reaalne opositsioon, sest viiendik häältest on ikkagi midagi muud kui alla selle, ja pealegi kommunisti poolt saadu. Grudinin seda aga pole!

Võib julgelt öelda, et kui keegi Venemaa valimiskampaanias Putinile üldse teeneid tegi ja teeb, siis on selleks võimutruu kompartei, kes talle nii hea vastaskandidaadi leidis. Teatud mõttes on see teene teene vastu, sest 2016. aastal valitud Riigiduumas kehtib esimest korda demokraatia eriprintsiip – ehkki Jedinaja Rossija ja kolme n.ö. opositsiooni jääva partei suhe on 343:107, kuulub viimastele samapalju duumakomisjonide esimeeste kohti kui Jedinaja Rossija’le. (Lääne parlamentides kehtib selles reeglina proportsionaalsuse printsiip).

 Visionäär Putin

Putini valimisvõidu peaküpsetajaks on mõistagi ta ise. Karismaatiline ja otsusekindel liider, Venemaa vägevusse uskuv visionäär, kes pärast mõningast ettevalmistusaega tegi 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil teatavaks Venemaa soovi võtta sisse teistega võrdne koht maailma-asjade üle otsustajate kitsas ringis. Sealtpeale on ta ka asju selles suunas liigutanud, paraku jõupoliitika abil, mis paratamatult tähendas kehtiva rahvusvahelise õiguskorra rikkumist. Seda pealegi Euroopas, kui mainida sõjakäike Gruusias ja Ukrainas.

Nagu teada, tõi see kaasa Venemaa välispoliitilise isoleerimise ja Venemaa-vastased sanktsioonid. 2015. aastal võttis kaotama mitte harjunud ja taganemise välistanud Kreml ette sõjakäigu Süürias. Toetamaks oma liitlast, keda Lääs üritas kukutada äärmusislamistide nn. kalifaadi vägedega.

Sanktsioonide ning Süürias üksi toimetamise ja kaotusi kandmise poliitikale lisandus 2016. aastal Venemaa sportlaste eemalejätmine algul Rio de Janeiro, seejärel ka järgmistest olümpiamängudest riikliku dopingu tõttu. 2017. aasta tõi juurde süüdistused Venemaa sekkumises USA valimiskampaaniasse. Viimast on krutitud niisuguse põhjalikkusega, et eelmise nädala lõpul pidas Putin NBC-le antud intervjuus targemaks kosta, et 13 süüdistatavat Vene kodanikku võisid seda teha omal algatusel, ja Venemaa oma kodanikke teisele riigile – nagu USA-gi oma kodanikke – välja ei anna.

Raske öelda, kui palju see uus tõdemus Venemaa valijaid mõjutab – neile on neli aastat selgitatud, et käib lihtsalt järjekordne massiivne Venemaa-vastane kampaania vältimaks tema tugevaks muutumist. Kujunenud olukorras on Kreml manööverdanud maksimaalselt – suhete jahenemist läänes on kompenseeritud nende aktiviseerimisega idas ja lõunas (Aasia, Aafrika, Ladina-Ameerika). Ekspordi kadumine on suures osas asendunud oma toodangu suurenemisega jne.

 Stabiilsus virvarris

Et kõikidel ümbertegemistel on ka hind, ongi riigi normaalne areng ja välissuhtlus takerdunud. Pole juhus, et oma suures valimiskõnes 1. märtsil alustas Putin tõdemusest, et 2000. aastal ehk siis, kui ta võimule tõusis, elas Venemaal 42 miljonit allpool vaesuspiiri; praegu olla neid inimesi 20 miljonit, kuid nende olukord saavat parandatud kuue aastaga. Järgnesid konkreetsed lubadused miinimumpalga tõstmiseks, demograafilise olukorra parandamiseks. Venemaast saavat aastaks 2030 riik, kus elatakse vanemaks kui 80 aastat; Venemaa muudetakse üheks maailma viiest tööstuslikult enimarenenud riigist jne.

Ühesõnaga – Putin ei karda ühelt poolt tõtt tunnistada ja teiselt poolt ulmelisi lubadusi jagada. Teab sedagi, et võib rahumeeli tõdeda „me ei ähvarda kedagi; me ei kavatse mitte kellelegi kallale minna, mitte midagi mitte kelleltki relvade ähvardusel ära võtta – meil endil on kõik olemas“, sest nii on ju kogu aeg räägitud.

Putini valimiskõne oli üles ehitatud tagasivaatena kogu tema ametiaegade jooksul (2000–2018) kordasaadetule. Seda eelmiste aegadega võrreldes, ning kuna teod ja saavutused on olemas, siis valija neile ka reageerib. Mõistes hästi, et hetkel pole kedagi teist, kes sama poliitikat võiks jätkata. Putini võimuajale veel kuue aasta lisamine annab suisa häiriva kogusumma, ent samas on mujal maailmas käimas niisugune virvarr, et lihtlabane stabiilsus võib tunduda sellest etem. Mis sest, et ülemused varastavad ja lõugade kasutamisega tuleb ettevaatlik olla.

 Stabiilsus on alati sobinud säärase suurriigi kodanikele, kes eelistavad paigal püsida, ehk siis pole veel haaratud rahutusest pidevalt liikuda elu paremustamise nimel. Küll aga võib kindel olla selles, et Venemaa tuleviku uue määratlemise protsess algab kohe pärast presidendivalimisi ja viiakse lõpule aastatel 2018–2024.

TOOMAS ALATALU

Jaga |