Aeg on näha ja mõista Aega

KALJU LUTS,      13. detsember 2006


Erkki Bahovski on 8. detsembri Postimehes võtnud endale raske ülesande – anda hinnang Ajale. Pealkirja all "Turvaliselt kodus – tagasi Eesti NSVs") käsitleb ta ENSV-aegse ministrite nõukogu esimehe Bruno Sauli memuaariraamatust ja Vello Pildi poolt kirja pandud Nõukogude Liidu kangelase Arnold Mere mälestusi.

Tuleb tänada Postimeest, et Aja üle püüab arutleda arukas ja tasakaalukas Erkki Bahovski, mitte aga kõiki ja kõike vihkav Kalle Muuli. Nii võiks ehk mõnigi asi korrektsemalt oma ajaloolisele kohale asetuda. Kahju siiski, et ka Bahovski ei taha tunnistada meie maad ja selle saatust niisugusena nagu see on olnud ja kus ta ise sai oma alghariduse ning kus möödus tema noorus.

Eesti oli ju ka siis ikkagi Eesti, kuigi ta Eesti NSV-na kuulus NSV Liidu koosseisu.

Eesti riigi õiguslik järjepidevus on muidugi meie riikluse alus ja nurgakivi, aga antud juhul pole jutt siiski JOKK-ist, vaid inimeste elust omal maal, mis Aja ja poliitika kataklüsmide kiuste siiski toimis ning kus inimlikel unistustel jätkuvalt oli oma koht. Kõik see vajab veel väga ja väga selgeksrääkimist.

Aga olgu pealegi – see repliik käib rohkem Bruno Sauli raamatu ja selle tõlgenduste kohta.

Vankumatu mehe portree

Mind puudutab rohkem Arnold Mere kui inimese lugu ja häirib temast loodud „kahtlase mehe" kuvand. Sellepärast on hea, et Vello Pilt on palju vaeva näinud ja kaante vahele saanud omapärase faktidekogu:"Saatus ja valikud", mille ta lõpetab niiviisi:" Kui Arnold Meri oleks natukene tahtnud vaeva näha oma eluloo kõpitsemise ja silumisega, siis saanuks ta seda suurepäraselt uues Eesti Vabariigis enda huvides ära kasutada."

Jah, nii on. Aga miks siis? Miks?

Selleks peab Arnold Merd pisut lähemalt tundma. Arvan, et Haridusministeeriumis koos töötatud aeg andis tema tundmaõppimiseks piisavalt mõtteid ja ainest.

Mul on olnud au juba ülikooliajast tunda üsna hästi nii president Lennart Merd ja hiljem ka Arnold Merd ning mind paneb muigama, kuidas ühest on tehtud iidol ja teisest püütud teha eesti Dracula.

Mõlemad kõlavad nimed on poliitikas marjaks ära kulunud. Miks? Võib-olla siis, kui võtame appi suureks mõtlejaks tituleeritud Noam Chomski raamatukese "Meedia ja võim", näeme selgemini Aja isereguleerivat fenomeni, mis võib sünnitada nii türanne-diktaatoreid kui ka omaenese hinnangutesse takerduvaid Aja ja ajaloo hindajaid.

Arnold Meri pole kunagi tahtnud olla tähelepanu keskpunktis. Ta on alati teadnud, et mitte tema teene pole see, kelleks teda peetakse, vaid kogu kujuteldav kangelane on suuresti teiste looming. Kangelasi on alati teinud Aeg ja tavaliselt ka kellegi vajadus kangelaste järele. Kahjuks on antikangelastega niisamuti. Eriti kahju on aga siis, kui inimene, kelles tõesti on kangelasele omaseid iseloomujooni ja tõekspidamisi, püütakse „riietada" antikangelaseks, kelleks tal pole ei iseloomujooni, pürgimust ega „teeneid".

Kaks imetlusväärset haridusjuhti

Arnold Meri oli Haridusministeeriumis pikka aega üks kahest juhtimiskäest. Ferdinand Eisen ministrina võttis enda peale hariduse sisu kujundamise ja kandmise komplitseeritud koorma. Arnold Merele kui ministri esimesele asetäitjale langes kogu haridussüsteemi analüütilis-ehituslik, haridusvõrku kujundav ja selle kujunemist tagav roll. Niiviisi üheskoos kulgedes ja endile meeskonda kujundades suudeti mitte ainult säilitada eesti haridus, vaid panna alus ka meie haridussüsteemi lähendamisele läänemaailma tulemusekesksele haridussüsteemile.

Ei Eisen ega Meri soovinud oma lähikonnas näha „tõsiusklikke" poliitikuid. Igasuguse edutamise ja vastutavate ametikohtade täitmise aluseks oli ikka tööalase kompetentsuse põhimõte, millest vaid väga harva, erilise surve all tuli ajutiselt loobuda.

On rumal arvata, et ainult ühest isikust sõltub kõik. Aga selge on ka see, et üks isik võib, kui ta on vastaval positsioonil, paljugi head korda saata ja võib ka kõik ära rikkuda oma isikuomadustest lähtuvalt.

Ma juba kinnitasin, et nii Eisen kui ka Meri ei talunud ebaprofessionaalsust. Aga nad ei talunud samuti paljusõnalisust ja poliitilisi sõnakõlkse.

Arnold Merd on alati iseloomustanud niisugused tõed: inimene peab jääma inimeseks igas olukorras; alati, kui tahad olla inimene, on vaja jääda iseendaks; inimest peavad kandma ideaalid, millele ta on pühendunud.

Ma ei arva, et Arnold Mere ideaaliks oleks kunagi olnud stalinlikku tüüpi kommunism. Tean samuti, kui kriitiline ta oli Brezhnevi jt. temataoliste juhtide suhtes. Samal ajal pole ta ka kunagi varjanud, et usub võrdsusesse, solidaarsusesse ja kohustusesse austada teist inimest.

On hea, et tänu Vello Pildile on võimalik mõndagi teada saada, kes on Arnold Meri tegelikult.

See ajastu vajab täit selguseksrääkimist

Hea on ka see, et Erkki Bahovski siiski söandas tuua Postimehe veergudele teemad, mis tungivalt nõuavad lahtirääkimist. Loota jääb vaid, et „Saatusele ja valikutele" järgneks tõsiselt analüütiline raamat eestlaste müütidest ja et ehk Erkki Bahovski ise kui ajaloolane, või mõni teine vähem-poliitiline ajaloolane võtaks kätte ja kirjutaks selgeks, mis siis ikka kandis meie Eestit kõik need ligi viiskümmend aastat, kui „kõik" võitlesid meie vabaduse eest kaugemal kui päris-Eestis ning siin hoiti siiski nii Eestit ja eesti haridust kui ka lugupidamist oma maa ja rahva vastu.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)